Igast

Ja jälle aasta aega jõuludeni. See aasta veetsin jõulud loomulikult taaskord Tartus. Ainult see aasta lisandus meie seltskonda üks tegelane juurde, ehk Johnny (ma pole siiamaani selgust saanud, kas on lihtsalt teda kutsuda Johnnyks v väikseks Jukiks). Ta on lihtsalt niiiiii armas, te ei kujuta ettegi. Vno, tegelt kindlasti kujutate, aga no ma ei tea. Lihtsalt tahaks teda koguaeg süles hoida ja kui ta veel sulle naeratab... kirjeldamatu, lisan veidi pilte ka postituse lõppu. 

Tartus olin 3 päeva, enamasti sõime ja lobisesime, ühel päeval käisime ka talvist Tartu raekoda vaatamas. Ma armastan jõule, sest siis nagu kõik mured jäävad seljataha, see on age, mil kõik inimesed on rahus ja õnnelikud, veedavad aega oma perega. Aga kui pühad on läbi, tulevad kahjuks kõik mured tagasi. 

Täna käisin oma kallikestega kinos ''Vana-aasta õhtut'' vaatamas. Nii armas film oli, kuid samas tegi jälle kurvaks. Vaadates filmi lõppu, kui kõik leidsid endale lõpuks selle õige, kellega uut aastat vastu võttes suudelda, paneb see mind mõtlema eelmisele aastavahetusele ja siis tekib kurb tunne, et see aasta vahetus mul ei olegi seda õiget. :/ Seega terve õhtu on jälle mõtlemisainet oi, kui palju. 

Kui ma siia enne aastavahetust ei kirjuta ja mõnda teist, kes mu blogi loete, ei näe, siis soovin teile imelist uut aastat! (:

Tahaksin siia kirjutada midagi, aga nagu ei leia midagi olulist. Te, kes te mu blogi loete, võiksite anda tagasisidet, millest lugeda tahate, siis oskan võib olla kirjutada ka rohkem. Aga no, praegu räägin siis kõigest. 

Varsti tulevad jõulud ja mul pole absoluutselt mitte mingit meeleolu, kuna väljas sajab mingit kuradi vihma. Kingituseks ei oska ka midagi tahta, kuna see, mida ma südamest tahan, ei ole poodides saadaval. Mitte, et mul oleks kõik olemas, aga nohh jahh. 

Siiiiis, tahan öelda, et ärge jooge mitte kunagi millimallika shotti. See on lihtsalt jube. :D

Ja ma võtan ennast nüüd tõsiselt kokku ja kavatsen suitsetamise maha jätta. Kindlasti mõned mu lähedasemad sõbrad ei usu seda, pigem kõik sõbrad, kuna ma olen seda nii palju lubanud, aga see kord tõesti. Läksin peale kooli välja punane Wall Street käes, ja minult küsiti, et miks sa teed, jäta maha. Isegi, kui see inimene ei ole üldse oluline mulle, oli ta esimene inimene kes mind mõtlema pani. Võibolla selle pärast, et mul oli ikkagist wall street käes. :D 

Ja nohh tunnetest ka. Ma selle postituse kirjutamise ajal juba sain vastuse mida lugeda meeldib, enamasti ikkagist seda, mida süda tunneb. 

Tunded on endiselt samad. Aga iga päevaga oskan ma aina rohkem neid varjata. Mitte varjata aga nagu tagasi hoida või midagi sellist. Ma täpselt ei oskagi öelda, kuna ma olen jube väsinud ja natukese on pohmell ka. Üldse mul praegu nii siuke tuim tuju, et võiksin lihtsalt mingit iba ajada. Aga seda ma ju teengi. Ma lihtsalt mõtlesin et kirjutaksin siia midagi. 

Tore, ma rohkem see kord ei kirjuta, kuna ma ei taha lolli juttu ajada. Nägemist, kui ma rohkem midagi ei kirjuta, siis häid jõule. Aga ma usun et kirjutan enne jõule ka, v jõuludel. 

Kes pole veel "Rummipäevikut" kinos vaatamas käinud, soovitan täiega! Rummipäevik ruulib ja Johnny Depp ruulib!!!

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse


When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you


High up above or down below
when you're too in love to let it go
But if you never try you'll never know
Just what you're worth


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you


Tears stream down your face
When you lose something you cannot replace
Tears stream down your face and I


Tears stream down your face
I promise you I will learn from my mistakes
Tears stream down your face and I


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you

Peaaegu et 3 nädalat on möödas meie lahkuminekust. Niimoodi kirjutades, tundub see aeg nii lühikene, aga mõtetes oleks sellest möödas nagu kuu või rohkem veel. 

Käisin täna jalutamas ja hakkasin mõtlema, et ma vist viimaks isegi taipan, miks tal tunded ära kadusid. Ma ei olnud just kõige parem tüdruk. Ma ei andnud talle piisavalt ruumi, ega aega, et ta saaks olla oma sõpradega või lihtsalt oma ette. Kui ta unustas mulle helistada, sain ma pahaseks. Kui me üksteist 3 päeva ei näinud, olin ma kurb. Ma nagu sõltusin temast. Ma ei andnud talle aega, et mind igatseda. Olin nii kärsitu, käisin vahepeal lausa pinda. Ma ei suutnud aru saada murest, mis meid kõige rohkem tülli ajas.

Ja siis ma jalutasin ja mõtlesin, et kui nõme on see, et sa taipad vigasid alles siis, kui oled inimesest juba ilma jäänud. Sa hakkad mõtlema, et kui me oleks koos, ma muudaks radikaalselt oma käitumist ja harjumisi, kuid taipad, et tegelikult on juba hilja. 

Ja  ma jalutasin ja lumi sadas. Selle vaatamine tegi mind nii õnnelikuks, aga mitte kauaks. Kuna siis läksid mõtted jõuludele ja sellele ilusale ajale. Aga kuidas oodata jõule, kui see toob kõik mälestused pinnale. Jõulude ajal me tutvusime, aastavahetusel olime esimest korda koos. 

Isegi kui me oleme sõbrad ja ma olen rõõmus selle üle, ei möödu päevagi, kus ma ei mõtleks sellele, mis juhtus. Kui ma ei sooviks, et kõik oleks endine...