Igast

Ja jälle aasta aega jõuludeni. See aasta veetsin jõulud loomulikult taaskord Tartus. Ainult see aasta lisandus meie seltskonda üks tegelane juurde, ehk Johnny (ma pole siiamaani selgust saanud, kas on lihtsalt teda kutsuda Johnnyks v väikseks Jukiks). Ta on lihtsalt niiiiii armas, te ei kujuta ettegi. Vno, tegelt kindlasti kujutate, aga no ma ei tea. Lihtsalt tahaks teda koguaeg süles hoida ja kui ta veel sulle naeratab... kirjeldamatu, lisan veidi pilte ka postituse lõppu. 

Tartus olin 3 päeva, enamasti sõime ja lobisesime, ühel päeval käisime ka talvist Tartu raekoda vaatamas. Ma armastan jõule, sest siis nagu kõik mured jäävad seljataha, see on age, mil kõik inimesed on rahus ja õnnelikud, veedavad aega oma perega. Aga kui pühad on läbi, tulevad kahjuks kõik mured tagasi. 

Täna käisin oma kallikestega kinos ''Vana-aasta õhtut'' vaatamas. Nii armas film oli, kuid samas tegi jälle kurvaks. Vaadates filmi lõppu, kui kõik leidsid endale lõpuks selle õige, kellega uut aastat vastu võttes suudelda, paneb see mind mõtlema eelmisele aastavahetusele ja siis tekib kurb tunne, et see aasta vahetus mul ei olegi seda õiget. :/ Seega terve õhtu on jälle mõtlemisainet oi, kui palju. 

Kui ma siia enne aastavahetust ei kirjuta ja mõnda teist, kes mu blogi loete, ei näe, siis soovin teile imelist uut aastat! (:

Tahaksin siia kirjutada midagi, aga nagu ei leia midagi olulist. Te, kes te mu blogi loete, võiksite anda tagasisidet, millest lugeda tahate, siis oskan võib olla kirjutada ka rohkem. Aga no, praegu räägin siis kõigest. 

Varsti tulevad jõulud ja mul pole absoluutselt mitte mingit meeleolu, kuna väljas sajab mingit kuradi vihma. Kingituseks ei oska ka midagi tahta, kuna see, mida ma südamest tahan, ei ole poodides saadaval. Mitte, et mul oleks kõik olemas, aga nohh jahh. 

Siiiiis, tahan öelda, et ärge jooge mitte kunagi millimallika shotti. See on lihtsalt jube. :D

Ja ma võtan ennast nüüd tõsiselt kokku ja kavatsen suitsetamise maha jätta. Kindlasti mõned mu lähedasemad sõbrad ei usu seda, pigem kõik sõbrad, kuna ma olen seda nii palju lubanud, aga see kord tõesti. Läksin peale kooli välja punane Wall Street käes, ja minult küsiti, et miks sa teed, jäta maha. Isegi, kui see inimene ei ole üldse oluline mulle, oli ta esimene inimene kes mind mõtlema pani. Võibolla selle pärast, et mul oli ikkagist wall street käes. :D 

Ja nohh tunnetest ka. Ma selle postituse kirjutamise ajal juba sain vastuse mida lugeda meeldib, enamasti ikkagist seda, mida süda tunneb. 

Tunded on endiselt samad. Aga iga päevaga oskan ma aina rohkem neid varjata. Mitte varjata aga nagu tagasi hoida või midagi sellist. Ma täpselt ei oskagi öelda, kuna ma olen jube väsinud ja natukese on pohmell ka. Üldse mul praegu nii siuke tuim tuju, et võiksin lihtsalt mingit iba ajada. Aga seda ma ju teengi. Ma lihtsalt mõtlesin et kirjutaksin siia midagi. 

Tore, ma rohkem see kord ei kirjuta, kuna ma ei taha lolli juttu ajada. Nägemist, kui ma rohkem midagi ei kirjuta, siis häid jõule. Aga ma usun et kirjutan enne jõule ka, v jõuludel. 

Kes pole veel "Rummipäevikut" kinos vaatamas käinud, soovitan täiega! Rummipäevik ruulib ja Johnny Depp ruulib!!!

When you try your best but you don't succeed
When you get what you want but not what you need
When you feel so tired but you can't sleep
Stuck in reverse


When the tears come streaming down your face
When you lose something you can't replace
When you love someone but it goes to waste
could it be worse?


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you


High up above or down below
when you're too in love to let it go
But if you never try you'll never know
Just what you're worth


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you


Tears stream down your face
When you lose something you cannot replace
Tears stream down your face and I


Tears stream down your face
I promise you I will learn from my mistakes
Tears stream down your face and I


Lights will guide you home
and ignite your bones
And I will try to fix you

Peaaegu et 3 nädalat on möödas meie lahkuminekust. Niimoodi kirjutades, tundub see aeg nii lühikene, aga mõtetes oleks sellest möödas nagu kuu või rohkem veel. 

Käisin täna jalutamas ja hakkasin mõtlema, et ma vist viimaks isegi taipan, miks tal tunded ära kadusid. Ma ei olnud just kõige parem tüdruk. Ma ei andnud talle piisavalt ruumi, ega aega, et ta saaks olla oma sõpradega või lihtsalt oma ette. Kui ta unustas mulle helistada, sain ma pahaseks. Kui me üksteist 3 päeva ei näinud, olin ma kurb. Ma nagu sõltusin temast. Ma ei andnud talle aega, et mind igatseda. Olin nii kärsitu, käisin vahepeal lausa pinda. Ma ei suutnud aru saada murest, mis meid kõige rohkem tülli ajas.

Ja siis ma jalutasin ja mõtlesin, et kui nõme on see, et sa taipad vigasid alles siis, kui oled inimesest juba ilma jäänud. Sa hakkad mõtlema, et kui me oleks koos, ma muudaks radikaalselt oma käitumist ja harjumisi, kuid taipad, et tegelikult on juba hilja. 

Ja  ma jalutasin ja lumi sadas. Selle vaatamine tegi mind nii õnnelikuks, aga mitte kauaks. Kuna siis läksid mõtted jõuludele ja sellele ilusale ajale. Aga kuidas oodata jõule, kui see toob kõik mälestused pinnale. Jõulude ajal me tutvusime, aastavahetusel olime esimest korda koos. 

Isegi kui me oleme sõbrad ja ma olen rõõmus selle üle, ei möödu päevagi, kus ma ei mõtleks sellele, mis juhtus. Kui ma ei sooviks, et kõik oleks endine...

Paljud kindlasti mõtlevad, et kuidas mul läheb. Tegelt, ma ei tea kas paljud, aga äkki mõned ikka. Kusjuures, mul läheb hästi. Me suhtleme Jukiga endiselt, ma võin öelda, et ta on mulle kui parim sõber, isegi kui ma teda endiselt armastan. Aga temaga koos olles, ma oskan kuidagi selle armastuse tahaplaanile jätta. Sest isegi, kui me ei ole enam nii lähedaselt koos, ei suudaks ma mitte kunagi lõpetada temaga suhtlemist. Paljud ütlevad küll, et mine eluga edasi, unusta ta ära, ära suhtle temaga edasi, et nii on mulle parem, aga see ei vasta tõele.
Juki juba on selline inimene, kes jätab endast väga suure märgi maha. Tema eitamine ja unustamine ei tuleks kunagi kõne alla. Võibolla jh tulevikus, kui ta kevadel kooli lõpetab ja oma elu elama hakkab, sest enamasti ma teda koolis näengi, aga praegu ma isegi ei mõtle sellele, pole vajagi.
Ma nagu ei oskagi rääkida niimoodi, täpselt, agaaaa, lihtsalt, tema nägemine paneb ikka mu kõhu keerama, kui ta mind kallistab, jääks nagu aeg seisma ja kui ma olen temaga, ei oma mitte miski muu tähtsust. Võibolla tundun kohati hale, aga ma ei saa sinna midagi parata.  Ma loodan endiselt, et äkki saan ta tagasi. :D Võibolla leian endale varsti uue poisi. Eks näis, aga praegu ? Praegu ma üritan võtta meie sõprusest kõike, mida võtta annab. (:

Kõik tundub nii võõras ja ebareaalne. Peas on täielik tühjus, vaid üksikud küsimused jooksevad mõtetest läbi: miks läks nii ? Mis ma edasi teen? Loomulikult ma tean, et ma olen veel noor ja nii sügavaid tundeid tunnen oma eluaja jooksul veel mitu korda, aga esimene kord vist ongi kõige õnnetum. Tunne on lihtsalt nii tuim, nagu tahaks lihtsalt magada päevad läbi ja oodata, kuni see valu üle läheb. Kuid samas ei suuda ma väga kodus ka olla, sest siis mõtlen sellele aina rohkem.
Meie suhe ei lõppenud järsku, lambist, see hakkas allamäge minema juba kuu aega tagasi, mõttetud vaidlused asjade üle, aina harvemini nägemine jne... Ma lootsin küll, et kuna selle kuu aja jooksul olen ma nii palju haiget saanud, tuleb see lõplik lahkuminek lihtsamalt, kuid mis ma nüüd sellega. See valu on hullem kui kõik varasemad tülid kokku. Ja samas miski ei aita ju ka.
Ma tahaks lihtsalt teada, et mida ma valesti tegin? Ma armastan teda kogu südamest, aga kuidas temal said tunded lihtsalt kaduda?
Tõsiasi on see, et ma ei ole pahane ta peale ja kahjuks ta ei saa sundida ennast mind armastama. Ma tahaksin teda lihtsalt tänada kõige eest: et ta mind niinii õnnelikuks tegi Ma tahaks teda tänada kõikide nende mälestuste eest, mis on olnud, kõikide kordade eest, mil ta mu imelikke tujusid ja nalju talus ja üleüldse selle eest kuidas ta mind tundma pani.
Tema ees ei olnud mul kordagi piinlik olla mina ise, kummaline nagu ma olen. Ta talus ära kõik need korrad, kui ma olin halvas tujus või lülitasin lihtsalt ennast välja. Ta ei tahtnud mind muuta ja leppis sellega, kes ma olen. Nagu tegin minagi andes talle ruumi nii palju kui vaja ja lubades tal teha peaaegu, et kõike, mida hing ihaldas.
Ja praegu ma lihtsalt mõtlengi, et millal ma leian endale uuesti sellise poisi, kes ükskõik, kus olles pani särama terve ruumi.  Kes suudab mind pakatada nii suure energiaga. Kes ei saa läbi mitte ainult minuga, vaid kõikide mu sõpradega ja seda juba esimesest kohtumisest. Niimoodi mõeldes, on sellist poissi raske leida.
Ma tahaks nii väga öelda, et otsus lahku minna tuli meie mõlema poolt ja et ka minu tunded vaibusid, aga see oleks vale. Ma lootsin ikkagi, et meil tuleb veel midagi välja, et tal tulevad need tunded veel tagasi, kuid lõpuks ma taipasin, et teda lihtsalt kinni hoides, ei saavuta ma midagi, see paus oleks lihtsalt veninud ja veninud ja lõppude lõpuks oleks ta mind ikka maha jätnud.
Lõpetuseks ütleksin ma kõikidele lugejatele, et kui te leiate endale sellise poisi, kes teid palju õnnelikumaks muudab, siis hoidke kinni temast. Ja kui teil kunagi peaks tekkima mingi pingeline aeg, siis katsuge sellest üle saada. Meie kahjuks ei saanud...

Ja nii see algab...

Vaikselt hakkab ta sinusse vähem huvituma, ta ei tule sinuga enam rääkima, ei tunne huvi sellegi vastu, kuna te kokku saate. 5 minutit nägemist on tema jaoks piisav. Sa üritad nii väga sellest mitte välja teha, kuid iga päevaga tunned sa aina rohkem lõppu. Iga päev puruneb tükike su südamest ja sa hakkad taipama, et sa oledki ainuke, kes pingutab. Ja sul saab nii kõrini sellest, üritad ühe päeva teda lihtsalt vältida, lootes nii sügavalt, et ta tuleb lõpuks ise rääkima ja iga kord seda tehes, saad sa aru, kui mõttetu see on.
Sa kuuled, et su sõbranna suhe muutus paremaks ainult sellepärast, et poiss teda pettis ja sa loodad isegi seda. Palun peta mind ja taipa, et paremat tüdrukut ei olegi.
Sa ei näe tema silmis enam mitte mingeid tundeid. Sa teed temaga midagi, mis vanasti oli nii armas mälestus ja tunned nagu ta teeks seda kohustusega, et ta ei peaks lihtsalt su vingumist kuulama.
Iga päevaga mõtled sa aina enam, et see ei ole suhe mida sa tahad, kuid lõpetamine ei tule kõne allagi, sest sa kardad nii väga üksi jääda. Sa proovid lihtsalt kõigest väest saada tagasi seda, mis oli enne, aga tema ei pane isegi tähele, kui väga sa püüad.
Ta ei ütle sulle enam esimesena, et armastab sind. Enamus ajast sa pead isegi lause: ma sind ka, välja temast pressima. Ja selle kõige juures on kõige hullem see, et ta ise ei saa arugi.
Inimesed, kes sulle kõige rohkem korda lähevad, kalduvad ka juba arvamusele, et sa väärid paremat, kuid sa üritad neile siiski tõestada, et temast paremat ei olegi. Sa üritad neile tema käitumist õigustada ja jätta mulje nagu see kõik on loomulik, kuid sisimas sa tead, et miski pole enam loomulik, kõik on tundmatuseni muutunud.
Ta ei näe ja ei tahagi näha, kui raske sul on, tema jaoks on see ju lihtne. Kui tema selle ära lõpetab on tal täiesti suva, sest niigi ta ei näe sind enam nii palju ja enamasti on oma sõpradega, mis see paar korda nädalas siis ikka on, saabki sõpradega olla. Aga sinu, kelle päevad mööduvadki teda oodates, oodates, millal teda näha saab ja millal temaga rääkida, sinu süda puruneb nii mitmeks killuks, et selle lappimine võtab aega väga kaua. Sa ei tunne ära nii oma suhet, ja lõpuks sa ei tunne ise ennastki ära. Inimesest, kes on alati teadnud, mida ta tahab ja milline ta olla tahab, on saanud täielik segadus, sees kõik täiesti sassi.

Ma tunnen nagu hoiaksin sinust veel viimase jõuga kinni, iga pisikene liigutus, mis tundub kasvõi tibakenegi sõbralik või kasvõi mingi suvaline pilk, tekitab minus lootust. Kuid ma olen katki, sa ei kujuta ettegi kui katki. Nagu ma kõnniksin kuskil imepeene toru peal, ja on kaks valikut: kas sa päästad mu ja tõmbad mu maapinnale, või ma libisen ja jäängi kukkuma.
Ma ei suuda olla üksi, kuna mu pisarad ei ole minu võimuses ja hakkavad langema iga hetk, kui Sulle mõtlen. Ma ei saa kõndida ega sõita mitte kuskile, sest ühegi tee peal ei ole kohta, kus mul sinuga mälestusi ei oleks. Mu maailm on sind täis.

Kui ma vaid suudaksin panna su mõtlema positiivsele. Kõigele mis meie suhtes hea oli.
Päevad, mil me ei suhtle, mööduvad nädalatena, ma ei tea kui nendest veel nädalad saaksid. Mul on tunne nagu mu süda oleks nii õrn. Ma poleks kunagi uskunud, et keegi mind niimoodi mõjutada saab. Et keegi saab lihtsalt niimoodi mu tundeid kontrollid ja põhimõtteliselt mu süda enda käes hoida.
Mis paneb mind mõtlema on see, et kuidas sa suudad nii? Kui mul on nii raske olla, siis miks sul ei ole? Miks sa ei igatse mind, miks sul lihtsalt ei ole kiusatust mulle andestada.? Sa oled ikka nii õnnelik nii rõõmus ja ma olen kade, kade, et mina niimoodi ei suuda. Kuna ma piinlen.

Ma vaatan sind ja mõtlen, et mitte keegi ei ole võimeline sind niimoodi armastama nagu mina. Ja ma mõtlen: ma ei ava end mitte kellelegi kunagi nii, ma ei tunne end mitte kellegagi nii hästi, mugavalt. 

Mul on vaja, et sa jääksid, nii väga on vaja. 

Pole siia päris kaua kirjutanud, kuna ausalt öeldes ei tea, mida kirjutada. Võibolla teen üldse uue blogi, või panen selle privaatseks, sest ma tahaks endale päeviku sarnast blogi, kus räägin veidi isiklikumatest asjadest. Võibolla hakkan järjekat kirjutama, ei tea.
Aga muidu... minuga on kõik endiselt korras. :D Elu läheb täpselt sama teed, nagu alati, mulle meeldib. Vahepeal alustasin gümnaasiumiga, vahepeal mind retsiti, vahepeal oli pidusid, millest ma nkn siin rääkima ei hakka. :D Mul on s*taauguni sellistest blogidest, kus räägitakse igast nädalapäevast üksikasjaliselt, isegi kui päev oli lihtsalt täiesti mõttetu. Lausa piinlik, et ise sellist blogi kirjutasin.
Jukiga on ka kõik korras, igast tõuse ja mõõne on olnud, aga normaalses suhtes peabki neid olema. Praegu oleme õnnelikult armunud ja loodetavasti oleme seda veel kauaks kauaks.....
Mmm, siiis alustasin oma ükskõiksema ellusuhtumisega. :D Kuigi tean ise ka, et iseloomu on raske muuta, tahan ma siiski üritada. Hiljuti ma lihtsalt sain aru, et ma olen vahest ikka väga debiilne. Aga eks näis, ma loodan vaid parimat ja parima all mõtlen ma ükskõiksemat ennast.
Andke andeks kui see postitus kuidagi väga lamp on, mul on endal lihtsalt väga lambine tuju. HEAS MÕTTES lambine. :D
Aga kokkuvõtteks jh, elu on endiselt lill.
Eks ma varsti kirjutan siia veel midagi, kui suudan ära otsustada, mis oma blogiga peale hakkan. :D

Tahaks siia nii väga midagi kirjutada, aga ma lihtsalt ei tea mida...

Ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kuid silmad sulen,
ometi unenäos Su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan.
Olen hajameelne, aga kõike märkan.
Reegleid järgides neid purustan.
Kõiki mäletan, vahel iseennast unustan.
Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.
Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.
Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian...
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.
Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju...
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe...
Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis...
Ei ole ma igavik- olen vaid hetk.
Ei ole sihtpunkt - olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.
Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed.
Ma andestan, kuid ei unusta,
Ma haavan, kuid ei purusta.
Tahan teada, kuid ei küsi.
Olen vaid hetk, mis ei püsi.

70 postitus.

Nii naljakas, et siis kui ma blogisse midagi ei kirjuta, tuleb blogivaatamisi tunduvalt rohkem, kui siia kirjutades. Nüüd need jälle vist vähenevad, kuna ma otsustasin postitada siia midagi. Suve algus on läinud vaid kõige paremini. Aga kuigi ma jumaldan vihma, on täielik pettumus see, kuidas temperatuur on langenud. Käid nahktagiga väljad ja külmetad, siis mõtled eelmisele nädalale, kui sul oli isegi ujumisriietega palav... ebanormaalne. Ja eriti kahju oleks sellest, kui minu lõpetamisel oleks selline ilm nagu praegu.
Ma juba ootan niinii väga lõpetamist, ma ootan kõige ilusamat päeva mu elus siiani. Panna selga kleit, mis on tehtud täpselt minu tahtmise järgi, panna jalga kingad, mis on nii imeilusad, lasta teha soeng, esimest korda elus mitte ise teha, vaid LASTA teha soeng. Lõpetamine on päev, kus vist ükski 9ndik ei tunne ennast koledana. (: Ma usun, et see tuleb super, hoolimata ilmast.Mul on nii kahju oma emast, kelle rahakott selle kõige all kannatab. Sest kui lõpuks mõelda, kleit ja kingad pole ainukesed olulised asjad. Siis on vaja väikest kotikest, kuhu asjad panna, sukapõkse, mis maksavad ligi 8 euri, sukapükse igaksjuhuks veel 2 paari. Siis on vaja päikesepuudrit, et nägu ikkagist ilus püsiks. Kunstripsmeid. Järsku avastad, et ohh, mul on uusi rinnahoidjaid ka vaja, kuna teised ei sobi kleidi alla. Ehted, lilled, kingitused, küünelakk, soeng... täielik põrgu. Ema ei julge isegi enam oma konto jääkigi vaadata. :/ :D
Mida ma kõige rohkem lõpetamise juures kardan, on oma klassiga hüvasti jätmine. Samuti saab olema ka raske klassijuhatajaga hüvasti jätmine, ma võin kõigile lugejatele garanteerida, et seda tehes hakkan ma pillima. Mu klassijuhataja on olnud parim. Nii erilist õpetajat, klassijuhatajat annab otsida.
Aga aitab sellest mase jutust. Sest tegelikult mul mase pole. Võibolla ainult natukene, kuna musi on maal ja igatsus on suur. Möödas on 3 päeva ja ma tunnen, et ma rohkem ei jaksa, see on nii imelik. Ma pole varem kunagi tundnud nii suurt igatsust ja vajadust inimese järgi. Ma magan päevad läbi kodus, lähen võimalikult vara magama ja magan võimalikult kaua, et päevad läheksid kiiremini. Ma ei kujuta ettegi, mis siis saama hakkab, kui ta ühel hetkel otsustab kuuks ajaks ära sõita, loodan, et seda ei juhtu kunagi... :D Võibolla ma igatsengi teda nii väga, kuna temaga kokku saades pole kunagi oluline, mida me teeme. Oluline on see, et me kokku saame. Väga harva on meil plaan. Tavaliselt kui Juki küsib minult helistades, mida me üldse teeme, ei olegi mul midagi muud vastata kui et, jalutame, või oleme niisama. Aga ta viitsib ikkagi minuga kokku saada. Ja see on samuti üks väga paljudest põhjustest, miks ma teda niiiniii väga armastan.
Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga ma siin olen oma postitusi lugedes avastanud, kuidas ma suudan alati peateemast nii kõrvale kalduda. :D Tegelikult sellel postitusel polegi väga peamõtet, lihtsalt kriban veidi kõigest.
Naljakas on see, et suvest on möödas 14 päeva ja ma juba tunnen, et appi varsti ongi suvi läbi, kõgest 2 kuud veel. Üks päev kodus passida tundub selline raiskamine. Suvi on lihtsalt nii väärtuslik asi, keegi ei taha, et see näppude vahelt minema libiseks.
Rohkem täna midagi pähe ei tulegi. Võtke kõik teadmiseks, et ELU ON LILL. (:

Ja suvi ongi kohal, lõpuks! Viimasel ajal elu nii rööbastes kui vähegi ollla saab. Hinded sain need, mida lootsin saada kõige rohkem. Kõigest 4 nelja, keemia sain ka neljaks niiet, paremat ei osanudki tahta.
Nüüd algabki see 3 kuud naudingut, eksamid on jh rasked, kuid ma ei võta seda eksamite aega koolina. Nüüd hakkab pihta rannas käimine, lürpimine, pidutsemine. Ma ei jõua ära oodata. Kuigi alati on enne suve see hirm, et mis siis saab, kui suvi ei tule üldse siuke, nagu ma ootasin, et tuleb, kavatsen ma nautida iga hetke.
Reedel tuleb juba esimene pidu-Raini sünnipäev. Siis lõpupeod, niisama peod ja värkisärki. Ma ei usu, et suvel jaksan siia väga palju kirjutada, sest kodus arvatavasti ma väga ei püsi.
Sellised plaane suveks tegelikult polegi, laagrisse ei lähe, malevasse ka mitte.
See suvi tulevad ka mu Ameerika sugulased Eestisse, keda pikisilmi näha ootan. Suve lõpus saan endale tädipoja- on, mille üle rõõmustada.
Suvel on ka mu kahe olulisema inimese sünnipeävad- Juki & Sanna. Igast plaane olen juba peas välja mõelnud, mida kinkida ja kuidas üllatada, loodan et jõuan need ära ka teha... :D.
Aga egas rohkem polegi midagi rääkida, soovin kõigile lugejatele kõge lahedamat suve! 

Natukene kõigest

Polegi ammu nüüd blogisse täpsemalt kirjutanud, mis uudist ja mis teistsugust. Seega kirjutan siis praegu kohe ära need uudised.
Alustaksin sellega, et otsustasin viimaks ära, kuhu kooli lähen- TTG. 32. kk klassijuhataja tunnis käies, tundisn koheselt, et see klasss pole minu jaoks. Niigi mul on vähe sõbrannasid, poisssõpru ikka tunduvalt rohkem. Kuidas ma suudaksin siis 3 aastat käia klassis, kus on kõigest 4 poissi ja mingi 23 tüdrukut?? Loomulikult oli kurb teatada Merilyle sellest, kuid samas oli nii hea meel näha Marietta, Maarja ja Sandra reaktsiooni kui ütlesin, et jään nendega. Puhas rõõm. (:
Viimaks on mul lõpukleit valmis ja kingad ostetud. Kingade leidmine oli tõsiselt niii väsitav, eriti kui sul on mingi teatud ettekujutus. Kui need lõpuks leidsin, valdas mind siuke rahulolu ja kergus, et lõpuuuuuuuuuuuuuuks ei pea kondama enam mööda poode. Kleit tuli ka imeilus, tahaks juba, et lõpetamine kiiremini tuleks, sest ma ei suuda enam oodata, kuni seda kanda saan! Arvestage sellega, et see pilt, mille lisasin kangast ja kleidist, milline see tulema peab- mu kleit on hooooopis teistsugune. Ainuke pingutus on nüüd leida täiuslikud ehted...
Lõpetamine toimub meil siis 18ndal, niiet kellel vägagi huvi on, võite vaatama tulla. (:
Lõpupidu on ka viimaks paigas, niiet enam ei pea muretsema, et seda üldse ei toimu.
Laulupeole saime ka lastekooriga, kui seda keegi ei tea. See aasta käin esimest korda rongkäigul ka, Tallinn veel kõige ees suvel!
Ja rohkem midagi olulist enam polegi.Viimased 3 päeva koolis, natukene konsultatsioone, 3 eksamit ja suvi võib alata!!!! (:

Oled sa kunagi olnud tujutu? Nagu sa ei oskaks oma emotsioonidele nime panna. On see hirm, viha, kurbus või mis iganes. Sa ei suuda kalduda ühele poole, seisad kõikide tunnete, emotsioonide keskel, segaduses. Ainuke asi, mis sa teha oskad, on lülitada ennast välja reaalsusest, lihtsalt täiesti omasse mulli minna. See tujutus on...nii kirjeldamatu. Peas viliseb tuul, mõtted puuduvad. Nagu sa ei oleks maailmaga samal lainel, ent siiski eksisteerid siin. Kui keegi küsib: mis viga? sa lihtsalt ei oska vastata. Sa jääd mõtlema, kas kõik on viga, või mitte miski pole viga.
Praegu ma tunnen ennast nii, tujutuna.Ja ma isegi ei oska öelda, kas see meeldib mulle või ei.
Oled sa kunagi tundnud, et inimesed lihtsalt ei kuula sind? Nagu sa tahaksid karjuda, aga sul on rätik suus, seega sa ei saa. Asi pole isegi selles, et nad ei kuula sind, vaid et nad kuulavad valesti. Kõige tähtsamad sõnad su lausetes kaovad kuhugi ära. Ükskõik kuidas sa ka neid ei rõhutaks, ei suuda keegi neid tähele panna. Võibolla nad mitte ei suuda, vaid nad ei taha. Ja siin sa siis oledki- sina ja su rõhutatud sõnad, mida mitte keegi tähele ei pane. 
Praegu ma tunnen ennast nii ja võin kindlasti öelda, et see mulle ei meeldi.
Oled sa kunagi kartnud inimestele öelda välja oma arvamus, kartes nad kaotada? Kui sa tahad niiii väga midagi öelda,kuid  lihtsalt hoiad neid asju enda sees, kuni need vaikselt ja rahulikult sind seest hävitama hakkavad. Aga samas, välja rääkides valdab sind selline kabuhirm, et ainuke asi mida selle peale oskad öelda on: unusta ära. Ära pane tähele, vahet pole. Kuigi tegelikult on. On vahe, peab tähele panema, ei tohi unustada ära.
Või siis, oled sa kunagi tundnud seda, et sinu arvamusest lihtsalt ei hoolita? Sa räägid millestki, mis sind häirib, ja teised lihtsalt ei tee väljagi.
See kõik sakib. Tunne, et sa annad suhtes nii palju rohkem endast, kui sinu paariline. Tunne, et sa ei tohi midagi öelda, kuna kardad kõik kaotada. Tunne, et miski ei muutu ja sa jäädki selliseks, tujutuks, maailma suhtes ükskõikseks, tähtsusetuks
Ma loodan, et need tunded ei kesta kaua, sest see on ränk leida oma postiivsuse mullis järsku niii suur tume laik...

Vabandan taaskord Sanna ees, et postituse rotti lasin, kuid ma olen alati seda postitust teha tahtnud. :D:D

MIS OLI SINU:

1. viimane jook - JÄNKSI SHAKE!!!
2. viimane telefonikõne - Ema
3. viimane sõnum - Sandra Linde
4. viimane laul, mida kuulasid - Snow Patrol - Chasing Cars

5. viimane kord kui nutsid - mmm, üleeelmine nädal vist.
 

KAS SA OLED KUNAGI:
6. käinud kellegagi 2 korda - Ja
7. olnud suhtes petetud -ei tea, loodetavasti mitte. :D

8. suudelnud kedagi ja seda kahetsenud - ilmselgelt
9. kaotanud kellegi erilise - Jah
10. olnud depressioonis - mitte küll väga sügavas, aga eks ikka olen
11. olnud täis ja oksendanud - kahjuks küll jh... :D

JÄRJESTA 3 LEMMIKVÄRVI:
12. Valge
13. Must
14. Roheline

EELMISEL AASTAL SA:
15. said uusi sõpru - ikka
16. läksid kellegist lahku - ja
17. naersid seni kuni nutsid - :D:D jahhh
18. kohtusid kellegagi, kes sind muutis - Jh. (:
19. leidsid, kes su tõelised sõbrad on - Olen seda alati teadnud.
20. leidsid, et keegi rääkis sinust - vist tõesti
21. suudlesid kedagi oma Orkuti sõbralistist - Ja

ÜLDINE:
22. kui mitut inimest oma Orkuti sõbralistist tead ka päriselus - kõiki, iseasi on see, kas suhtlen nendega või lihtsalt kohanud, kuskil koos käinud(laagris võikusiganes)
23. armastad oma perekonda - loomulikult
24. kas sul on lemmikloomi - ei. :/
25. kas sa tahad oma nime muuta - Ja, Catherine võiks mu nimi olla...
26. mida sa tegid oma eelmise sünnipäeva jaoks - mmm, käisin juuksuris.

27. mis kell sa täna üles ärkasid - 6.45 või midagi taolist.
28. mida sa tegid täna südaööl -  kuulasin muusikat jaaaa õppisin.
29. nimeta midagi, mida sa EI JÕUA ära oodata - SUVE!
30. viimane kord kui oma ema nägid - 30 sek tagasi. :D
31. mis on üks asi, mida sa sooviksid oma elus muuta - Et isa elaks Eestis.

32. mida sa praegu kuulad - The Verve - Bittersweet Symphony
33. kas sa oled kunagi rääkinud inimesega kelle nimi on Tom - ei tule ette küll.
34. mis käib sulle praegu närvidele - See et minu soove ei austata.
35. kõige külastatuim netilehekülg - facebook, ilmselgelt.
36. kus sa praegu olla tahad - Juki kaisus. (:

37. hüüdnimed -Krissu, Krässu, Kitu, Pokerface, Frots, Kits, Kity, rohkem ei tule meelde.

38. suhte staatus - suhtees.

39. tähtkuju - kalad
40. mees või naine - ikka naine
41. silmade värv - hapukurgi roheline.
42. kaal - 53 kg, on, millest kinni võtta. :D
43. telefoninumber - 55 jne...
44. juuksevärv - Pruuuunid.

45. pikad või lühikesed - lühikesed.
46. pikkus - pole ammu mõõtnud, niiet, pole õrna aimugi.
47. kas sulle meeldib keegi(romantiliselt) - loomulikult

48. mis sulle enda puhul meeldib - positiivsus ja ellusuhtumine.
49. augustused - kõrvad
50. tätoveeringud - kahjuks mitte, aga varstivarsti teen ära ka...
51. paremakäeline või vasakukäeline - vasaku.
52. esimene opp -hmmmm, jään vastuse võlgu.

53. esimene augustamine - Kõrvaaugud, käisin Merka ja ta emaga tegemas lampi. 

54. kõige esimene parim sõber - Merily Pärn, siiani nagu õde mulle. (:
55. kõige esimene poiss-/tüdruksõber - Rene-Erik. :D:D:D

56. mis on su lemmik raamat - Tooks lausa 4 lemmikut välja: Uhkus & eelarvamus, Jane Eyre, Alkeemik ja Geiša memuaarid. (:
57. esimene armumine - No kui selle all mõelda nagu tõesti armastust, siis arvatavasti üleeelmine suvi.

PRAEGUSEL HETKEL:

58. sööd - eiiii, aga tahaks
59. jood - eiei
60. mida kavatsed teha - Meeleheitel koduperenaisi vaatama.
61. kuulad - muusikat, nüüd on juba uus laul. Coldplay - God Put A Smile Upon Your Face.
62. ootad  nädalavahetust vist.

SINU TULEVIK:

63. tahad lapsi saada - ikka.
64. tahad abielluda - loomulikult!
65. karjäär - Stjuardess loodetavasti, olen arhitektuurile ka mõelnud. 

MIS ON PAREM:
66. huuled või silmad - Huuled
67. kallistused või suudlused - Kallistused

68. pikem või lühem - pikem
69. vanem või noorem - vanem

70. romantiline või spontaanne - romantiline
71. ilus kõht või ilusad käed - kõht, sixback oleks ka hea.
72. hooliv või lärmakas - hooliv
73. kohting või suhe - suhe
74. pahanduste otsija või kahtleja - pahanduste otsija

KAS SA OLED KUNAGI:
75. suudelnud võõrast - ikka.

76. joonud kanget alkoholi - ja
77. kaotanud kontaktläätsed/prillid - päikeseprillid küll
78. seksinud esimesel kohtingul - eiii

79. murdnud kellegi südame - õnneks mitte. (:
80. olnud murtud südamega - jh. :/
81. olnud arreteeritud - nooooojahhh.
82. andnud kellelegi korvi - ikka
84. nutnud kui keegi suri - õnneks pole kedagi mu lähedastest surnud. (:
85. armunud sõpra - ojaaa

KAS SA USUD:
86. endasse - ikka
87. imedesse - loomulikult
88. armumisse esimesel kohtumisel - ja
89. taevasse - ja
90. Jõuluvanasse - enam mitte :D
91. suudlusesse esimesel kohtingul - oleneb
92. inglitesse - ja

VASTA AUSALT:
93. on sul kunagi olnud korraga rohkem kui 1 poiss/tüdruk - eiei
94. kas sa laulsid täna - ikkaikka, viimane laul oli veel- we are drinking lemon submarine, lemon submarine, lemon submarine (Tamvelius jõi uut siidrit.)

95. oled sa teinud midagi keelatut - loomulikult
96. oled sa kedagi petnud(suhtes) - olen

Lõpp on lähedal.

Nii rahustav on mõelda, et ainult 1 nädal tõsist tööd ongi jäänud. Eksamid on loomulikult eraldi teema, nende õppimiseks õnneks iga päev koolis ei pea käima. Suve hõng on juba ninas nii kinni, et ei jaksa ära oodatagi.
Täna sain ma nii hea üllatuse osaliseks, kui väljas padutama hakkas. Paljud teist kindlasti just mõtlevad, et midaaaaaa, jälle mingi lõputu vihm,kui mulle meeldib see ikka tõsiselt. Vihm on üks mu lemmikutest asjadest, vnh asjaks seda nimetada ei saa. See on üks parimaid asju, kõndida vihma käes, kui sa õhukeselt riides oled, hoolimata sellest, et sa saad märjaks, et su soeng ja su meik kõik koledaks läheb. Vihm tekitab minus kohati nii meeldivaid mõtteid kui ka kurbi. Aga samas, see ilm paneb sind mõtlema, mida teha, kui tunned, et osasid asju lihtsalt ei saagi muuta? Kuidas käituda? Kuidas inimestele kõik selgeks teha?  Neid küsimused just sellepärast, mida ma praegu tunnen.
Nagu iga mõõna järel tuleb tõus, tuleb kahjuks ka iga tõusu tagant jällegist mõõn. Viimased 9 päeva on lihtsalt nii head olnud, aga ilmselgelt alati see kestma ei jää. Ma ei saa öelda, et sellel ajal polnud probleeme, lihtsalt siis ma hoidsin neid endas. Alati on ju nii, et kui sa oled vägaväga õnnelik, suudad sa probleemid kuidagi tahaplaanile jätta, kuid kui lõpuks jälle midagi juhtub, tõusevad kõik need mured, mida enne sai hoitud põhjas, pinnale. Ma ei hakka siia blogisse kirjutama täpipealt, mis minuga juhtus, kes mida tegi, miks pahane, kuna ma ei tunne siiani ennast piisavalt hästi, et kirjutada siia kõigest ja kõigist. 
Ma ei ole vist isegi kellegi peale pahane, kui olen, siis üleüldse enda peale. Et ma ei suuda mitte kunagi enda sõna kehtestama panna, ainuke asi mida ma üldse teha saan on lihtsalt ära unustada see, mis mind häirib ja eluga edasi minna. Aga samas, kui mina midagi teen, saadakse nii lihtsalt see mul ära keelata. Mõni saab minu peale kurjaks, et suhtlen teatud inimesega, hoolimata sellest, et ka minule ei meeldi kõik mida ta teeb. Ma tahaks vahepeal niii väga olla täielik pohhuist, lihtsalt mõeldagi nii, et kõigest on suva. Ma tahaks täiega vahest osata inimestele tagasi teha, kuid minu probleem on see, et ma hoolin liiga palju. Hoolides inimestest liiga palju, saad sa palju rohkem haiget, kui arvatagi oskad. Ka kõige väiksem asi võtab tüki sinu südamest.
Kindlasti mu postitust lugedes, tundub kõigile, et mul mingi räme masekas ja midagi juhtunud. Tegelikult mitte. Minu taevas on endiselt sinine, lihtsalt üksikute pilvekestega, mille ma praegu esile tõin. 

Jipikajeika!

Jätkaksin siis oma nädalategevuste blogi. Nagu arvata oli tuligi õhtu väga änksa. Rääkisime juttu sõime ja lihtsalt olime, mida muud tahta. Sinna minek muutus vahepeal väga suureks katsumuseks. Ei jõudnud rongi peale ühegi süsteemi järgi, lõpuks jooksime järvelt lihtsalt rongipeatuseni, ise kandsin mingisid 10 cm kontsi, ei kurda üldse. Karjusin seal: me ei jõuuaaaaa. A lõpuks ikka jõudsime, kui suvel see kontsamaraton tuleb, olen ma ka kohal, piisavalt kogemusi olnud juba... :D
Kahjuks Sanna jäi meil haigeks seal lampi ja uinus vägagi vara. Lisette ka viimasel hetkel otsustas mitte tulla, niiet olimegi vaid mina, Maarja ja Merily. Siiski põnev.
Hommikul oli mul räme peavalu. Sanna läks juba 9 minema, Maarja kuskil pool 11 vist ja ma kõige hiljem. Võtsime Merilyga päikest, kuulasime muusikat. Pruunimaks vist ei saanud, aga samas oli tunne, et hakkab päike külge küll.
Kuskil 2 või kolmest kobisin koju, tunnike puhkasin kodus, vahetasin riided jne ja siis Brigitiga linna. Päeva keskosa möödus Brigitiga naljatades ja ringitõmblemises. Me lihtsalt naersime lõpuks kõige peale... :D:D Mammmmmmusid sõime ka, parim kraam. Hea oli jälle temaga rääkida kõigest ja naerda. Väga tähtsaks inimeseks saanud mulle. (:
Siis hiljem, sain Jukiga kokku. Saatsime Pipu peatusesse, sealt jalutasime ise edasi. Käisime niisama kuskil jalutamas, siis minukale. Seal sõime, vaatasime telekat, siuke lebokeiss suht.  Veerand 11 läks ta koju, veidi olin üleval ja siis läksin magama ära.
Pühapäev, kell 10 juba äratus, siis kähku pesema, sättima ja õmbleja juurde. Lõpukleidi tegemine on hoos ja praegu tundub et lõpptulemus on ülim. Värviga olen ikka nii rahul kui olla saab, kleidi lõige tundub ka ilus. Tahaks juba, et kleit valmis oleks, saaks seda kodus niiisama kanda ja imetleda. Ainsad probleemid ongi: mis soengu ma teen ja millised kingad? Sest kui me pärast emaga Kristiinesse läksime, ei leidnud me ühtegi hõbedat kingapaari, kas olid liiga madalad, liiga lahtised vms... Nüüd ongi veel Kaubamaja kingapood ja Stockmann jäänud, võibolla mõni suvaline kingapood veel, eks näis mis saab . Kuigi ma ei saanud lõpukingi, sain ma üliarmsad suvekingad ja tuunika.Ahja vahepeal läksime Mariettale nõu andma, ta oli ka Kristiines ja tahtis lõpukingi osta. Siis emad seal hullult arutasid, me mingi Mariettaga lihtsalt olime vait, vahepeal ta küsis: mis arvad? Ma mingi no ma ei tea, ja siis jälle emad hakkasid vatrama. :D Lõpuks ta siiski ei ostnud neid kingi mis ta tahtis. :D Nh, ma oleksin ka soovitanud tal mitte osta.
Peale Kristiinet käisin kähku kodus, siis sain Brigitiga kokku korra ja tagasi koju. Vaatasin Superstaari ja niisama üritasin õppida. Nüüd kohe magama ja homsest algab järjekordne koolinädal. Laupäeval juba Peterburi!!!!! Can't wait. (;

nädal täis tegevusi.

Kuna saime täna juba peale teist tundi ära, et kell 12 orienteeruma minna, on mul aega rääkida oma nädalast. Ma tean küll, et paljud ei viitsi üldse siukseid postitusi lugeda. Kuigi ausalt öeldes, ma ei teagi, mis postitusi inimesed kuulda tahavad. Kui kirjutan oma tunnetest küsivad kõik, et appi mis emotekst?! A see on suva. :D
Esmaspäev- see oli vist isegi veitsa lambine. Fakk, kui aus olla ma isegi ei tea, mis esmaspäeval toimus... Ilm läks mingil imekombel nii sitaks, et ise ka ei usu. 3 kraadi hommikul, uskumatu lihtsalt.
Teisip.- proovieksam, hommikul kooli. Nägin Dani ka jälle. Ta on ikka muutunud küll, juba näeb mehe moodi välja, mitte mingi spagett. :D Eksami sain nelja. Õnneks mul vedas kirjandi teemaga- mida teha, et olla õnnelik vms. No cmn, täiuslik teema minu jaoks. Kirjutasin kohe kolm kõige olulisemat asja- olla alati positiivne, võta elst kõike, mis võtta annab & armastada ning olla armastatud. Loodan, et vähemalt selle teemaga pange ie pannud, seeo leks küll väga valus laks. :D:D Peale eksamit magasin kodus, tegin filmi päeva. Vaatasin Vicky Christina Barcelonat ja Benjamin Buttoni Uskumatut elu (oli vist uskumatu). Hakkasin mõtlema, et oleks ma isegi nii vabameelne kui Christina oli. Ka kõige kummalisemates olukordades sai ta lõpuks hakkama. Kuigi nh, pärast viskas tal nii kui nii kõik jälle üle. Kuid siiski, ma ise üritan alati selline olla, viimasel ajal tuleb juba hästi välja. Lihtsalt tuleb usaldada oma ligimesi ja mitte oodata neilt seda, milleks nad suutelised nii või naa pole.
Ja Bejamin Button... nii mitu korda olen ma seda jälle tahtnud vaadata, kuid olen magama jäänud. See on ikka tõsiselt hea film. Räägib mehest kes sündis vanainimesena ja suri lapsena, oma nooruseas, võinh, välimuselt vanurieas, armus ta tüdrukusse. Lõpuks oli naine mehega seni, kuni imik ta süles silmad sules ja puhkama läks. Brad Pitt mängis loomulikult ülihästi ja selles filmist armusin ma ka Cate Blanchetti välimusse. Punased juuksed ja ilusad sinised silmad... drop-dead-gorgeous.
Hiljem käisin natukese aega väljas ja siis koju.
Kolmap. - Tööõpetustes tegin emale emade päeva kingi, kuna isa raha ei jõuaks niikuinii pühapäevaks Eestisse. Kui keegi veel ei tea, elab mu isa Soomes. Kui kool sai läbi, puhkasin veidi kodus, tegin trenni. :D:D Ja siis sain Jukiga kokku. Peaksin temalt täna küsima selle šokolaadikoogi retsepti, mis ta tegi. Unustasin parandada ka, et kui eelmine postitus rääkisin šokolaadikoogist- seda ei teinud ta ema, vaid ta ise. Esmaspäeval kurjalt mainis mulle, siis veidi kripeldas hinges et fck, aga nüüd sain vähemalt tõestuse, et ta on hea kokk. Teinekordki pinnin, et ta mulle midagi küpsetaks. (; Juki rääkis mulle, et suvel läheb ta võibolla 2ks kuuks Soome. Oi jumal, siuke paanika tekkis kohe. Kui tagant-järele mõelda, ei saa mina järjekordselt teda keelata. Ta teenib seal arvatavasti head raha ja kindlasti on tal seal väga chill olemine. :D Aga see selleks. Temaga olles, saan ma alati aru, kui väga ma teda vajan. Kolmapäeval tahtsin muidu Sanna mängule üldse minna, aga vihma sajas. Kuigi ma armastan vihma, poleks jalkamängul see just kõige mõnusam olnud...
Neljapäev- 11neks kooli...fuckyeah. Ma ise pidin küll 10neks tulema, kuna tänuõhtu peaproov oli. Meil toimub siis koolis tänuõhtu, kuhu kutsutakse õpilaste vanemad, kelle lapsed koolis hästi käituvad, siuke nagu ausutavaldus vms. Meie klassist kutsuti Zeide, Andri ja Maarja vanemad. Maarja pere on ilmselgelt üks klassijuhataja lemmikuid, alati kiidab. See on muidugi väga hea. Minu üllatuseks kutsus muusikaõpetaja minu ema ka, ütles et olen igati tunnustust väärt... olin vägagi rahul endaga sellel hetkel. :D Koolis pidin käima 3s tunnis, kehaline oli üliväsitav. Siis kuna Sanna käib jalgpallis, ootab kehalise õpetaja temalt hullult palju. Alati, kui Sanna ei mängi või lööb mööda, karjub Sildoja- käid jalgpallis või ei ? Sanna - ei käi. Sildoja - pole näha jahh. No mida helli ?! Sanna juba ütles ka, et kehalises tema enam jalgpalli ei mängi.. :D Kui tunnid said läbi, tuli Brigit minukale. Rääkisime pikalt ja laialt kõigest, millest rääkida annab. Tunnikese, vist isegi kaks, olime minu pool, siis läksime kooli. Appi kuidas seal vahepeal nalja sai, tegime mingisid haigeid valusaid mänge,värdjaid nägusid, hääli ja värki. On hea teada, et minusuguseid värdjaid leidub ka väljaspool mu klassi ( see on heas mõttes. :D) Laulmine läks hästi, vähemalt mu ema nii ütles. Otsisin motheri kohe publiku seast ülesse. Peale kontserdit käisime korra poes, kodus ja siis läksin Brigiti ja Kristianiga mäkki, normaaalne päeva lõpp. Ma tean Brigit, et sind kindlasti häirib, et ma sind Pipuks ei kutsu, aga nagu ma ütlesin, sul nii ilus nimi, see väärib täisnimega kutsumist. (;
Ja reede, nh, sellest juba mainisin- 2 tundi koolis, nüüd puhkan veidi, siis orienteeruma, õhtul Merka poole grillima ja niisama nillima. Tuleb kindlasti väga hea õhtu. (:

Scarlett Johansson

Penelope Cruz, ühed mu lemmikud mõlemad.

Cate Blanchett

(L)

Nädalast.

Normal nädal jälle seljataga. Kool, pisatest, tööd, tööd ja tööd. Teisipäeval sain tundidest ära, neljapäeval ühest tunnist ja reedel juba kell pool 12 kodus. Viimased tunnid olid kehaline ja inglise keel-minu jaoks mõttetud. Ahja, kui keegi veel kuulnud pole, sain mõlemasse oma soovitud kooli sisse: 32 ja MG. Arvatavasti jääb mu valikuks ikkagi Mustamäe gümn. Lõpuks olemegi mina ja Geithy ainukesed kes kooli vahetavad. :D Sanna, Marietta ja Maarja kalduvad oma kooli jäämisele. Kurb...
Aga tagasi tegemiste juurde, Kui koju koolist tulin, oli mul mõnus peavalu, sõin kohe 2 valuvaigistit ja magasin veidi. See on see kui kohvi hommikul pole. Passisin kodus kuskil poole kuueni ja siis juba linna Kirilliga kokku saama. Saime mäkis kokku tema ja ta kahe klassivennaga. Ostsin kohe ühe Latte ja topeltšokolaadi koogi.... niiiiiiiiiiii hea. Kui lõpuks kõik söödud oli, läksime vanalinnast ühte pleissi, kus sai rahulikult istuda. Vahepeal suutis Kirill rulaga sõites ennast haavata. Ma loomulikult läksin ülinärvi selle peale, karjusin: ära tee rohkem! Lõpeta ära jne... :D Siis ta ronis mööda mingit kivimüüri veel 1 euro pärast üles. Nagu ämblikmees, see oli nii naljakas. :D:D Kuigi nh, allatulekul hoidsin ma jälle hinge kinni, et ta seal alla ei libiseks. Temast on pilt ka seal kivimüüril turnides tehtud, kahjuks ei leidnud seda üles...
Vahepeal helistas mulle Sandra(Linde), kes tuli ka linna. Kirill tuli minuga kaasa, et Sandraga tutvuda, rääkis veidi meiega juttu ja siis läks oma teed.
Mul oli niii suur soov minna Pirtale päikeseloojangut vaatama, mis jäi loomulikult ära, sest Juki siiski ei viitsinud tulla ja Sandral oli külm. Sandra ütles mulle kohe, et: ära isegi unista, et Juki sinuga niipea viitsib mingit päikeseloojangut vaatama tulla, mis sa arvad, et ma pole Henrit kutsunud? Fck, kohe kõik lootused purunesid. Pool õhtut olin ma ülipettunud, et keegi ei tulnud. Varsti liitus meiega ka Brigit ja läksime koos Mustakale. Kuskil pool 11ni passisime väljas, siis koju ja magama. Sellel õhtul sain ka veel teada, et olen MG's sees. (:
Laupäev- Emaga poodidesse, algul mõtlesin, et noo mis seal ikka mingi 4st juba kodus. Tegelikult me kell 16.00 alles kodust välja saimegi. Ema sai endale töölt kingituseks selle eest, et selle aastavahetuse aja(rahavahetus, ta töötab pangas, niiet ilmselgelt oli tal seal hullumaja) üle elas. 100 eurone kinkekaart piletilevis. Hiljem kuulis ta üldse, et ta saab selle ära vahetada. Seega käisime Virus, vahetasime kinkekaardi 5ks 20 euroseks Viru keskuse kinkekaardiks. Eesmärk oli leida mulle kevadkingad, emale kevadkingad ja isegi lõpukingad. Loomulikult see välja ei tulnud. :D:D Zarast ostsime mulle ühe megemegavinge hõlsti. Täpselt siukse mida tahtnud olen. ABC kingast siuksed poolkingad, poolsaapad, megapüssid. :D Ja siis raamatupoest leidis ema enda kauatahetud trennivideo aga pidime veel midagi ostma, et saaks kinkekaarti kasutada, seega valisin kohe välja kaks filmi: Vicky Christina Barcelona ja Letters To Juliet. Üritan neid mingi päev vaadata kindlasti. Toidupoest ostsime veel mingisid tarretisi ja asju, juua ja saiakesed ja läksimegi võimalikult kähku trollile. Maha istudes olime mõlemad ikka nii rahul. Mul oli hea meel, et see ostupäev läks nii hästi, ühtegi tüli ega midagi. Leidsin endale ka ujukad, mis arvatvasti kohekohe ära ostan... :D Sõitsime Mustakale, seal sain Jukiga kokku. Rääkisime veidi veel Ženjaga juttu ja siis temakale. Juki ema oli teinud šokolaadi kooki, täiesti lõpp kui hea see oli. Arvestades sellega, et ma polnud 8 tundi söönud, oli seda mul just vaja.
Amm, Juki pool vaatasime ''Hakkaja tüdrukut'' ja mingit õuduka algust. Kuskil kolmveerand 11 jõudsin koju, võtsin kohe mugavalt diivanile kohe sisse ja hakkasin "Kummituste" maratoni vaatama. Kahjuks nagu alati, väga kaua me emaga vastu ei pidanud, magasime mõlemad juba poole saate pealt. :D
Täna e. siis pühapäeval, on jälle suhteliselt tegus päev, pean lõpetama 2 joonestustööd, õppima, siis väike solaariumiring ja õhtupoole Marteniga mc'sse. (;

Elu...

Ma ei ole täiuslik inimene. Ma olen elus teinud väga palju vigasid ja teen neid kindlasti veel edaspidi. Mul ei ole täiuslikku välimust-nägu, keha, kasvõi juukseid. Mul ei ole täiuslik iseloom. Vahepeal ma isegi tunnen, et ma ei vääri selliseid inimesi enda kõrvale. Kuid samas vahepeal mõtlen ma, et olen teinud valesti, andes kõigile andeks asjad liiga kiiresti. Lõppude lõpuks on mind väga hea ära kasutada. Ma ei suuda ühegi inimese kohta öelda, et ta on kõige halvem inimene maailmas, sest alati on tegudel ka teatud põhjused. Ma olen olnud toeks inimestele, kes seda mõni kord isegi ei vajaks, sest ma loodan, et ta väärib seda. Alati tunnen ma, et ma pean asjadel laskma minna nii, kuidas teised seda tahavad, kuid sellisel juhul võin ma vägagi haiget saada. Igakord kui ma tunnen, et mu õnn on kirjeldamatu, valdab mind hirm selle ees, et see õnn ei jää kunagi kestma. Mul on tõsine hirm reaalsuse ees, mille tõttu olen ma teinud endale ümber väikese "postiivsuse ja ükskõiksuse" mulli. Inimesed ütlevad, et olen liiga hea inimene, alati positiivne jne... kuid see ei ole alati nii. Vahepeal tekib ka minus tunne öelda kõigile lihtsalt näkku mida nad on valesti teinud. Ma lihtsalt leian, et palju parem on öelda, et "mind ei huvita, mul on pohhui", kui et hakata võitlema vastu asjale, mis lõpuks ikkagi juhtub. Kuid ma võin öelda, et lõppude lõpuks suudan ma ikkagi jääda rõõmsaks. Ma olen alati kartnud inimestele vastu vaielda, eriti nende kallal ilkuda, sest siis valdab mind see tunne, et see inimene kõnnib mu elust iga hetk välja. Kes ikka peaks kuulama, mida mul öelda on, kui tal on nii palju sõpru, kes peavad teda super inimeseks. Ma olen vägagi sassis inimene. Praegugi naeran ma oma postituse üle, kui hakkan mõtlema, kui tobedad mured mul on. Maailmas on nii palju minuvanuseid, kelle jaoks sellised asjad on täiesti mõttetud. Aga samas nh, minu blogi räägibki minu elust, seega lugege või ärge lugege.
Kuid ma olen selle sassis tundega harjunud, mul ei olegi vaja reaalsust, kui minu omas mullis kõik on hästi. Ma ei oota mingit õnnelikku lõppu. Ma ei oota, et inimesed, keda armastan, jäävadki minu juurde igaveseks. Praegu naudin ma lihtsalt iga hetke, mis mind veidigi rõõmsaks teeb. Ma elan olevikus. Ma ei viitsi mõelda oma tegudele tagant järgi kurbusega. Mu teod on olnud küll üpriski häbiväärsed, kuid ma lihtsalt naeran nende üle. Ma naeran, kui loll ma olin ja mida ma tegin. Ka kõige hullemad mälestused võivad minu jaoks olla kõige naljakamad. Ma olen kummaline ja vägagi tuim inimene. Ma võin pilgupealt minna täiesti omasse maailmasse ja ignoreerida kõike mis mu ümber toimub. Ma usun et kõik, kes mind väga palju teavad, saavad sellest aru. Ma olen õppinud leppima sellega, mis mul on, sest ma tean oma piire. Ma ei loodagi enam saada väga peenikeseks ja ilusaks, kuna tean, et ma ei viitsi sellega jamada. Ma olen tõsiselt tänulik, et osad inimesed siiani peavad mind ilusaks. Aga kõige rohkem tänan ma just neid inimesi, kes peavad mind ilusaks seest. Kõige parem tunne on see, et mu sõbrad on leppinud minuga sellisena nagu ma olen, vahest kuulen küll sõnu nagu hälvik ja värki, kuid samas ma ei eita seda. Ma olengi tüdruk, kes naerab peaaegu et kõige üle ja veel eriti imeliku naeruga, kes vahepeal ütleb midagi täiesti teemast mööda või hakkab lambist mingit iba ajama. Ma olen armastust täis inimene, ka seda teavad kõik. Ma armastan oma sõpru, ka neid kes huiavad. Ja nagu ma varem ütlesin, on see vahest tõsine probleem. Kui vahepeal mind miski tõsiselt närvi ajab, hingan ma 4 korda sisse-välja ja see ongi minu jaoks juba ükskõikne teema. Ja pealegi, i'm a lazy piece of shit. Kui kuskil oleks sõna laisk, peaks minu nägu seal olema. Ma ei viitsi käia üritustel, kui hakkan ette kujutama seda rahvamassi kes seal on. Ma ei viitsi käia kuskil pidudel, kui tean, et see asub liiga kaugel. Ma ei viitsi teha trenni, kui mõtlen, kuidas see mind väsitab. Ma olen pigem inimene, kes eelistab pisikest tuttavate gruppi suurele peole. Pigem käin oma sõbrannadega kellegi pool lobisemas, kui lähen kuhugi kluppi. Vahel ma tõesti arvan, et ma olen täiesti omas elemendis, nagu ma ei sobiks siia inimeste hulka.Kokkuvõteks- ma olen, laisk, suvaline, ebatäiuslik, pohhuistlik positiivne inimene. :D

Tahtsin sellest kõigest kirjutada just selle pärast, et ma räägin alati sellest kui hea kõik on, isegi kui pole. Ja kui ongi, et inimeseks saaksid nüüd veidi valgustatud, miks ma just suudan kõigest nii positiivselt rääkida.

(L)

Selle postituse pühendaksin ma täielikult ühele väga erilisele inimesele.
Ma usun, et Sa juba tead, kui väga ma Sind armastan. Ma armastan KÕIKE Sinu juures, kõike. Ainuke asi, mis tundub praegu õige öelda on-aitäh. Aitäh, et Sa mu ellu tulid. Aitäh, et Sa alati olemas mul oled. Aitäh, et Sa mind välja kannatad, sest ma tean ise ka, kui tujukas ma vahepeal olla võin. Aitäh nende 4 kuu pärast ja kindlasti tuleb neid juurde. Aitäh selle eest, milliseks Sa mu muutnud oled. Sa oled mind täielikult muutnud. Tänu Sulle on minust saanud palju õnnelikum inimene. Sa täiendad mind, Sa suudad rõõmustada kõige üle. Isegi asjade üle, millega Sa ise tegelikult rahul pole. Ma ei oska enam oma elu Sinuta ette kujutada, sest Sinust on saanud üks vajalikum inimene. Sa mõistad mind, Sa oled alati olemas. Ma tunnen ennast tõesti kõige õnnelikuma tüdrukuna maailmas, Sa ei kujuta ettegi, kui väga mul Sinuga vedanud on. Sa tead, et ma olen üpriski psycho inimene, ent Sa ei pahanda, Sa võtad mind täpselt sellisena, nagu ma olen. Kui mu sõbrannad sind alatihti mõnitavad, jääd Sa endiselt arvamusele, et nad on ühed lahedamad inimesed maailmas. Sa ajad mind alati naerma, Sa oskad alati midagi õiget öelda, kui ma seda vajan. Sa paned mind ilusana tundma ükskõik mis olukorras. Su positiivsus ja rõõm nakatab kõiki, kes Sinuga koos aega veedavad ja ma armastan seda nii väga. Sa kuulad mind ka siis, kui ma räägin maailma mõttetumast asjast üldse. Sa arvestad sellega, mis on minu jaoks oluline. Minu silmis oled Sa täiesti täiuslik-pealaest jalatallani. Sinuga tutvumine on minu elu üks parimaid asju, ma luban Sulle. Ma tõsiselt loodan, et meievahel ei lähe kunagi midagi valesti, sest mul on niiiiiiiiiii palju asju veel Sinuga plaanis teha. Nii paljusid kohti, mida näidata. Ma tean, et kindlasti keegi jälle loeb seda ja saadab mulle Formspringi mõne ähvardava kirja, kuid ma ei hooli enam sellest. Ma usaldan sind täielikult. Ma ei kahetse mitte midagi. Minu südames, oled Sa saanud väga tähtsa ja suure koha ja ma tean, et see ei muutu veel niipea. Kindlasti on veel nii palju, mida tahaksin öelda, kuid hetkel mul rohkem kahjuks meelde ei tule. :/
Kui ma peaksin kirjeldama, kui väga ma Sind armastan, ütleksin: Ma armastan sind rohkem kui sealiha, kummikomme ja suhkurt. Mind teades, peaksid Sa sellest lausest järeldama, kui kallis sa mulle oled. Sinusuguseid minu maailmas rohkem ei eksisteeri, Sa oled ainulaadne! (L)
Minu üks ja ainus J.S.

http://kplomberg.tumblr.com/

Taaskord tuletan meelde kõigile oma Tumblr'i. Ma tean, et see ei ole pooltki selline nagu blogi, kuid sinna lisatud pildid on täpselt tunded, mis mind valdavad. Iga lause vastab tõele. Sellele lehele lisatud pildid, mõtteterad ja laused on tulnud küll kellegi teise suust ja mõtetest, kuid sobivad täpselt minu tunnete kirjeldamiseks. Niiet, kui te neid loete ja uurite, saate te minust palju rohkem teada, kui siin blogis. (;

Parim...

Reedest ja laupäevast ka siis kähku.
Reedel tuli isa Eestisse, käisime vanaema juures lõunasöögil. Aune tuli ka isaga koos. Enne seda käisin veel korra õues, sest Dan oli saanud 36 tunniks välja. Nii hea meel oli näha teda. Aga kui lõunasöök oli söödud, käisime isaga Kristiines, kust ta ostis mulle mingi asja millega muusikat kuulata. Aune veel rääkis, et tal on hinnaalanduse seelik seljas, terve aeg naljatasime sellel teemal. Kui ühes poes meile hinnaalandust ei tehtud, mainisin talle kohe, et teinekord pead lühema seelikuga tulema. :D
Kristiines suundusin koju, seal ootasin ema ära, küsisin raha ja välja. Järjekordselt ülihea õhtu!!! Pärast sain veel Juki ja Ženjaga kokku, kellega niisama mööda Mustamäed tiirutasime. Kuskil veerand 11 läksin koju, hakkasin Denisi sünnaks komme tegema, olin vist veidi veel arvutis ja tudile.

Laupäev, oioioioi, milline päeeev. Kõigepealt hommikul otsustasin ma oma paksud jalad tööle panna. Läksin jooksma. :D Jooksin Tammsaare ristmiku juurest Männipargini sealt 17 lõpppeatuse kaudu metsani, metsas treppidest üles, alla ja jälle üles, siis sealt Nõmmele, mäest alla ja koju. Päris pikk tee. Lootsin just, et keegi mind ei näe. Kahjuks hiljem selgus, et Dajan siiski nägi. Oli veel karjunud akna peal, aga mul olid kõrvaklapid peas, niiet võimatu oli teda kuulda.

Kui joostud sai hüppasin pesust läbi ja Lisette kutsus mind ja Sandrat kinno. Käisime vaatamas ''Võtaks vabalt''. Käi ära kui hea film see oli. Rääkis kuidas poiss ja tüdruk otsustavad hakkada n.ö. boonustega sõpradeks ja panevad paika reeglid: armuda ei tohi, armukadetseda ka mitte jne. Lõpuks poiss tunnistab tüdrukule, et ta on armunud temasse, mille peale tüdruk minema kõnnib. 6 nädala pärast sõidab tüdruk poisile järgi, sest sai ise ka aru, et ei suuda poisita elada. Kõlab nagu tüüpiline armastusfilm, aga see oli hoopis naljakam ja teistsugusem, minu arust. Mulle täiega meeldis. :D
Peale kino, tõmbasime Sandraga Mustamäele tagasi, korraks Henri juurest läbi, siis minu juurest läbi. Pidin kommid ära pakkima ja siis juba edasi. Mul on närvid nii läbi nendest kondenspiima kommide tegemisest, minu õnneks ei tule enam kellelgi niipea sünnat!! (Y)
Ahja, Denis pidas siis oma sünnat. Algul mõtlesime et, lihtsalt kuhugi väljas passima. Rääkisin veel tee peal Sandrale kuidas metsas ükspäev grillida võiks. Ja ma olin niiii õnnelik, kui nägin, et just seda nad tegidki. Algul oli meid hästi väha-Denis, Rolts, Kristi ja mingid teised. Hiljem tulid ikka Erik ja siuksed ka. Ma jäin selle õhtuga lihtsalt nii rahule. Aitähh sulle Denis, et just niimoodi oma sünnat tähistasid. Tümmar, šašlõkk, siider, hea seltskond ja soe õhtu... Nägin ka osasid nägusid, keda polnud 100 aastat näinud. Õhtul küll väike tüli oli ja pidin varakult ära minema, aga siiski.
Kui ma olen öelnud, et kõik nädalavahetused on ülimad olnud, siis see on neist kõikidest kindlasti üks meeldejäävamaid.
Hetkel muust väga rääkida polegi... :D

Because i'm happy.

See postitus tuleb nüüd eriti õnnelik. Just tänase või nh, nüüd juba eilse päeva pärast. Pole ammu enam nii mõnusat päeva olnud. Kõigepealt lebo koolipäev, kus terve päev sai naerda, siis musikeste (Sanna & Marietta) jalkamäng ja hiljem lihtsalt oma koolisemudega chill. Nii hea.
Vahepeal ma ikka mõtlen, kuidas mul vedanud on. Oma klassiõdedega/endiste klassiõdedega, kellega nii hästi läbi saan ja kõikide mu sõpradega. Mu õnn on ka kindlasti põhjustatud muudel põhjustel, millest siin rääkima ei hakka, aga hetkel ei suuda seda kirjeldada. Lihtsalt ülim rahulolu. Nii ammu pole ma käinud väljas ja teinud semudega nalja. Nii ammu pole ma käinud koos oma kõige kallimatega kuskil. Homme tuleb isa ka Eestisse, niiet, tõesti pole lihtsalt midagi muud tahta. Ja pealegi, suvi aina läheneb.
Võibolla on asi ka mu positiivses olekus, sest ma tõesti ei suuda ühtegi halba asja praegu tuua, mis minuga viimasel ajal juhtunud on. Üks ja ainus põhjus olekski see, et Grey anatoomia sai läbi. (Kes mind väga hästi tunneb, teab juba millises sõltuvuses ma sellest saatest olen.) Ma nii väga loodan, et see tunne jääb veel kauaks. (: (:

Weekend

Järjekordne nädal seljataga. Iga päevaga jõuab suvi ligemale. Ilmad lähevad aina ilusamaks. Mida veel tahta? Mul pole tõesti enam ühtegi põhjust olla kurb. Iga päev leian pigem jälle uue põhjuse olla õnnelikum. Kui veel suvi on käes, ongi mul lõpp käes, rohkem õnnelikumaks enam minna ei saa. Ma ei jõua enam ära oodata... (: Kolmveerand minu õnnest põhjustavad loomulikult just minu kõige kallimad isikud, kes ei pea isegi midagi ütlema, nad ei pea isegi kohal olema. Nad lihtsalt teevad oma olemasolekuga kõik täiuslikuks. Niiet sellelt teemalt saangi ma hüpata kähku reedesele päevale, sest selle päeva ma nendega veetsingi.
Koolipäev oli raske. Kehalises 1000m jooksmine, keemias kontrolltöö, vene keeles luuletus pähe, ja inglise keeles tunnikontroll. 1000 jooksin 5'le. Oma imestuseks jooksin sügisel joostud ajast 30 seki kiiremini. Igati positiivne. Vene keeles sain luuletuse eest küll 2 aga ei kurda. Teisi asju ei tea.
Peale kooli läksin Marietta juurde. Ta tegi mulle jälle mingit imesaia: muna, juustu, vorstiga. Imekombel tuli see tõsiselt hea. Veidi hiljem liitus meiega Geithy, kellel olid väga head uudised: Geithy sai Nõmme Gümnaasiumisse sisse!!! Mul oli tõsiselt hea tuju, sest ma tean, kuidas ta sinna kooli tahtis.
Marietta tegi mulle kiire maniküüri ja siis läksime juba koju. Paar tundi olin kodus ja siis linna sööma Sanna, Sandra, Henri, Maarja & Merily'ga. Lõpetasime jällegi mäkis, aga nh, ma olin küll rahul. :D
Kui kõtud said täis, külastasime Vabaduse väljaku tunnelis Merily näitust. Vnh, õigemini kunstikooli, kus Merka käib, näitust. Nad olid valmistanud kunstikoolis inimesed-kas siis kipsist, või traadist või ükskõik millest- viisid nad linna, panid kuhugi istuma vms ja pildistasid. Merily tegi oma sõbrannaga siukse istuva vananaise kellel oli mingi roheline asi seljas ja rätt pähe keeratud. See nägi ikka nii tõeline välja, piltidelt oli ka näha, kuidas inimesed seisatasid ja vaatasid teda.
Peale näituse läbi vaatamist läksime me Mustakale mäkki, seal liitus meiega Lisette. Avastasin seal, et olin oma pangakaardi linna mäkki kandiku peale jätnud. Jessss (Y)! :D
Vahepeal tulid meie rahu häirima mingid pubekapoisid. Ma ei tea mida nad üritasid, aga välja see neil ei tulnud.
Kui jututeemad lõppesid, liikusime kõik koju. Nii hea meel oli kõiki näha. Ma olen täiesti kindel, et see naiskade seltskond ei lähe lahku isegi siis, kui kõik käiksid erinevates koolides! (:

Laupäev... hommikul Mustamäe Gümnaasiumi vestlused. Kõige paremini ei läinud. Kõigepealt anti 15 min teksti läbilugemiseks ja siis pidin seda jutustama hakkam. Pärast seda tulistati veel küsimustega- mis aine meeldib kõige rohkem ? Mis aine valmistab raskusi ? Mis koolist tuled ? Miks enda kooli jääda ei taha ? Millega tegeled vabal ajal ? Raamatuid loed ? Mis raamatuid ? Kas sa reisinud oled ? Mis linnu külastasid jnejnejne. Ei taha öelda et kõige halvemini läks, aga ei samas ei ütle et kõige paremini läks, lihtsalt ootan vastuseid. Peale neid vestlusi valdas mind rahulolu. Lõpuks on kõik läbi, ainuke asi on nüüd vaid oodata, kuni selguvad tulemused-kuhu ma sain sisse ja kuhu mitte.
Paar tundi puhkasin kodus, käisin solaariumis ja sain Juki ja Pipuga kokku. Ausalt öeldes on mul nendega koos kuidagi vägaväga ebamugav olla. Ma lihtsalt tunnen ennast kõrvalisena, nagu ma segaks neid vms ja ma isegi ei tea, mida mul segada oleks või on. :D Niiet jh, vägagi loner tunne tekkis kohati, aga ei oska seda kuidagi põhjendada.
Hiljem tuli Juki minukale, vaatasime filme ja sõime. Ema ostis suuuuuuure Nachode paki ja veel sulajuustu kastme, parim kraam lihtsalt. Aga tervest pakist oleks paha hakanud.
Jäin selle õhtuga täiega rahule, see oli kuidagi teistsugune võrreldes meie igapäevaste kohtumistega ja mulle väga meeldis see. (:
Kuskil 11 ta läks minema, siis vaatasin veel Kummitusi ja jäin tuttu ära. :D

Pühapäev- Juba hommikul ärgates oli tunda, et täna tuleb ilus päev, sinine taevas ja juba 10 kraadi. Kahjuks mina ei saanud päeval kuskil käia, sest oli vaja õppida ja siis juba sättima hakata teatrisse minekuks. Käisime vanaemaga vaatamas Draamateatri etendust ''Õitseng''. Nii hea etendus oli. Osades olid siis: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum (külalisena), Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk. Kõik tegelased olid täiesti erinevad. Näidend ise oli ka kohati kurb ja tõsine, kohati ajas niimoodi naerma, et pisarad silmas. +Näitlejad laulsid lõpus. Ma pole kunagi kuulnud neid Kleeri Maibaumi laulmas ja see lausa üllatas, kui hästi ta seda tegi. Soovitan kõigil seda etendust vaatama minna, kellel võimalus tekib. Väärt kraam!
NAINE: Ma olen sind petnud.
MEES: Ma tean.
NAINE: Ma olen sulle valetanud ja sind vihanud.
Mees noogutab.MEES: Mina olen kõike sedasama teinud.
NAINE: Ma olen mõelnud, et oleks parem, kui sa sured.
Mees mõtleb sellele.MEES: Ma armastan sind ikka veel.








Kui näidend lõppes, suundusin koju. Käisin korra veel väljas ka. Nüüd olen kodus ja kohekohe magama! (;

Ma nagu tahaks siia midagi kirjutada, aga midagi nagu ei tule. Ma usun, et kõik on väsinud lugemast, et ma olen rõõmus ja kõik läheb hästi. Kahjuks muust mul polegi rääkida, sest mul puuduvad põhjused olla kurb. Kool saab varsti läbi, suvi hakkab, praegu on tunda juba hilise kevade hõngu, mida pikisilmi ootan. Kõigest 5 nädalat on lõpuekskursioonini ja koolide problad ka kohe läbi. Ainult Mustamäe Gümnaasiumi vestlused. Ma tunnen ennast nii tuimana, aga seda heas mõttes. Nagu ma ei jaksa enam asjade pärast muretseda. Nagu öeldakse: Just go with the flow. Loomulikult on muresid, mis minu südant torgivad, kuid ma vaatan neist mööda. Mis valmistab mulle praegu raskust, on see, et mu kõige kallim isik on minust nii eemaldunud. Mul on isegi raske temaga koos olla, sest ta ei räägi mulle millestki ja tema olek tekitab minus täielikku masendust. Aga ma ei taha olla kurb, seega võib talle ka jääda veidi vale tunne, et ma temaga ei räägi. Ma lihtsalt üritan siis olla nende ümbruses, kes nalja viskavad. Ma väga loodan, et varsti saab see aeg läbi, et tal on lihtsalt mingi kevadmasendus vms.
Täna käisin ma laululahingu. Mine ära kui hea, loomulikult Sandra tiburulli klass oli parim. Nad laulsid ''Mässajate laulu'' filmist ''Viimne Reliikvia''. Aga nad tegid selle omapäraseks ja nad olid ainuke esinemine vist, kus ei läinud peaaegu, et ükski noot viltu. Mõned ikka läksid, kuid see on iseenesest mõistetav.
Kõige parem osa oli loomulikult Sandra nägemine. See tüdruk on lihtsalt niii hea. Ta haiged naljad, see kuidas teda kellegi arvamus ei koti, nii hea. Ma tõsiselt igatsesin niiiniii väga teda. Ta täiendab, ta ajab mu alati naerma ja ta on nii eriline. Suva, et mul kõikides viimastes lausetes on sõna ''nii'' sees, ta vääribki seda. Loomulikult nägi ta jälle imekaunis välja. Oeh, raske on seletada kui väga ma teda jumaldan.
Homme on reede ja nädalavahetuseks on nii mõndagi planeeritud. Reedel lähme arvatavasti naiskadega sööma kuhugi. Laupäeval on mul vestlused ja õhtul kutsun Juki enda juurde, peab söögiga ka vaikselt jamama hakkama. Mõtlesin laenutada mingi filmi ka, varsti peakski arutama temaga sellest. Asi on selles, et ma käin Juki juures koguaeg, aga seal me lihtsalt oleskleme. Siuke muhe chillax. Aga ta ei käi minu juures üldse. Nüüd, kus see õhtu tuleb, tahan ma seekord midagi armsat teha. :D:D Veidi tobe, ma arvan ka, aga ei põe. (:
Pühapäeval on hommikul vaja kähku õppida, siis lähen Dani kooli juurde, et temaga juttu rääkida. Kui võimalus tekib, tuleb seda ilmtingimata kasutama. Õhtul liigun vanaemaga teatrisse. Näidendiks on ''Õitseng''. Veidi ma juba googeldasin selle kohta, sain teada, et näitlejad on väga head ja tuntud.
Praegu tõotab tulla vägagi meeldiv weekend, loodetavasti läheb kõik nii, kuidas plaanin.
Ma pole ammu ennast nii rõõmsana tundnud kui praegu tunnen, tahaks, et see rõõm kestaks igavesti... (:

http://www.formspring.me/KristinPlomberg
Pole ammu seda levitanud, niiet küsigeküsige. (;

Nädal täis tegemisi.

Sellel nädalal on ikka  nii palju toimunud. Teisipäeval olid 32 vestlused, kolmapäeval Mustamäe Gümnaasiumi katsed ja ettelaulmine, neljapäeval Järveotsa vestlused. Iga koolipäev möödus poolkult, kuna pidin koguaeg poolelt päeval ära tulema. Reedel sain lõpuks puhata. Koolis oli 7 tundi, peale seda suundusin koju. Vaatasin oma kordussaateid, sai jälle nutta veidi vaadates ''Õdesid & Vendi''. Õhtuks polnud mingeid plaane, kuna ma arvasind, et ei saa raha. Lõpuks tegin Sannale ettepaneku minna linna. Järjekordselt oli plaan algul kutsuda kõik naiskad, aga see jäi poolikuks. Nii et olime kahekesi. Ma jäin väga rahule. Kuskil 20.00 jõudsime mäkki, Sanna võttis eine, ma piirdusin kohviga. Sõin kodus oma kõhu igaks juhuks hästi täis, et mäkis mingit kiusatust ei tuleks. Toimis ka. Sanna tobujuss tuli linna ainult nahktagi ja siidipluusiga, seega mu suurt soovi minna vaateplatvormile, me ei rahuldanudki.
Kuskil veerand või pool 10 läksime raekoja platsile, kus kohtusime Kirilli ja ta sõbrannaga. Üllatuseks avastasin, et käin selle tüdrukuga koos trennis. Lootsin siis neid vaateplatvormile sebida, aga nemad olid ka külmumas ja tahtsid mäkki minna, niiet tagasi minek. Appikene, kuidas ma seal naersin. Kirill rebis terve aeg koos Sannaga. Kuigi Kirill lubas pärast mäkki kasvõi minuga sinna vaateplatvormile minna, jäi see siiski ära, kuna pidin koju minema.
Laupäeval oli plaan minna Sanna või Jukiga vaatama ''Jane Eyre''. Jube nummi, et Juki seda minu pärast oli nõus vaatama minema, aga kahjuks ei saanud ta raha. Sanna pidi mängule minema, niiet ka tema võis nimekirjast maha tõmmata. Viimases lootuses üritasin Kirilli pinnida, kuid tema lihtsalt ei viitsinud kinno minna. Kahju, kuna ma tahtsin seda niii väga näha. Jääb siis teisele korrale.
Väljas oli nii ilus ilm, et ma lihtsalt ei suutnud enam kodus olla, kibelesin nii väga välja ja saime Jukiga kokku. Olin paar tundi tema juures. Mind valdas mingi imelik kurb tunne teadmata põhjusel. Kui selgus, et Juki läheb õhtul sõbraga mängule, helistasin ma Brigitile ja küsisin, mis temal õhtul plaanis on. Brigit oli nõus midagi tegema ja nii saidki õhtused plaanid tehtud. Kõige pealt läksime Kristiinesse ja sealt linna. Brigit oli Brithi ja Kataga. Ma polegi nende õieti suhelnud, niiet algul oli veidi hirmus, aga nii tore oli avastada, et õnneks on nad minuga sarnased, viskavad ka nalja ja siuksed hästi toredad.
Linnas otsustasime minna Compressorisse (ma ei tea, kas kirjutasin õieti), kuid selle otsingutel selgus, et see on juba kinni. Seega läksime mäkki, millega ma väga rahul olin. :D Enne seda ostis Brigit endale uued saapad ka, hästi ilusad. Mäkis võtsin kohe suure eine ja nautisin, kuidas kõht amps ampsu järel täitus.
Kui kuskil tunnike sai veedetud Mäkis, suundusime Balti jaama, salajastel põhjustel. Kõige naljakam oli see, et kui ma Brithile igasugu asjadest rääkima hakkasin, sain ma alati vastuseks: ma lugesin su blogist jh seda. :D:D Niiet midagi uut ei saanudki rääkida, kõik oli juba teada. :D:D Samas oli jälle hea meel kuulda, et mu blogi loetakse.
Teel Balti jaama nägime mingit kutti oksaga mängimas(see pulk kus mõlemas otsas on leek) Siis ta puhus seal suuri tulepalle ja värki, kahjuks väga kaua imetleda ei saanudki. Käisime veel korra vaateplatvormil ka. Nii ilus... Vhmlt mu nv suurim soov sai täidetud. Balti jaamas käidud, koju minek. Enne koju minekut sain veel Jukiga kokku, kes vaesekene oli täiesti ära külmunud. Ütlesin talle sama, mis mulle Henri ükskord ütles: alati kui sul on külm, mõtle soojale ja see mõjub. Mul endal küll mõjub, Jukist ma ei tea.
Vaatasin ka ''Kummitusi'', kus oli tõsiselt hirmus osa. See sarnanes isegi ''Paranormal Activity'le''. Korraks jäin teleka ees magama ka, nüüd üleval ja kohekohe jälle magama.
Hetkel valdavad mind nii vastakad tunded, rõõm, kurbus ja isegi viha. Vahepeal on tõesti tunne, nagu inimesed ei tahaks, et ma õnnelik olen. Ma nagu ei julgegi rääkida sellest, kui õnnelik ma olen, kuna kardan, et minu peale saadakse pahaseks. Alati kui ma midagi kellegi jaoks õieti teen, pean kellegilt teiselt vabandust paluma, et midagi valesti tegin.