Ma näen, aga ei vaata.
Ma lepin, aga ei kaota.
Ei mõtle Sinule, kuid silmad sulen,
ometi unenäos Su juurde tulen.
Armastan päeva, kuid öösiti ärkan.
Olen hajameelne, aga kõike märkan.
Reegleid järgides neid purustan.
Kõiki mäletan, vahel iseennast unustan.
Olen tugev, kuid vajan Sind.
Olen tuvi, vahel sinilind.
Kallistan, aga ei puutu.
Olen muutlik, kuid ei muutu.
Joostes seisan paigal.
Naeratades pisaraid peidan.
Olen kerge, aga rõhun.
Tahan luua, aga lõhun.
Olen eksinud, kuid Su leian.
Lasen minna, aga südames hoian...
Olen suur, aga ometi väike.
Olen kuu, kuid kõrvetan kui päike.
Olen vaikne, aga räägin palju.
Vahel näed mind, vahel mu varju...
Ütlen hüvasti, kuid ei lähe.
Olen liiga palju, aga ikka veel vähe...
Olen harjumus, millega Sa iial ei harju.
Mul on valus, aga ma ei karju.
Koristan, aga kõik on ikka sassis.
Minus on müstikat rohkem kui kassis...
Ei ole ma igavik- olen vaid hetk.
Ei ole sihtpunkt - olen Su retk.
Olen päev, mil säravad tähed.
Saadan Su ära, kuid ei taha, et lähed.
Ma andestan, kuid ei unusta,
Ma haavan, kuid ei purusta.
Tahan teada, kuid ei küsi.
Olen vaid hetk, mis ei püsi.

70 postitus.

Nii naljakas, et siis kui ma blogisse midagi ei kirjuta, tuleb blogivaatamisi tunduvalt rohkem, kui siia kirjutades. Nüüd need jälle vist vähenevad, kuna ma otsustasin postitada siia midagi. Suve algus on läinud vaid kõige paremini. Aga kuigi ma jumaldan vihma, on täielik pettumus see, kuidas temperatuur on langenud. Käid nahktagiga väljad ja külmetad, siis mõtled eelmisele nädalale, kui sul oli isegi ujumisriietega palav... ebanormaalne. Ja eriti kahju oleks sellest, kui minu lõpetamisel oleks selline ilm nagu praegu.
Ma juba ootan niinii väga lõpetamist, ma ootan kõige ilusamat päeva mu elus siiani. Panna selga kleit, mis on tehtud täpselt minu tahtmise järgi, panna jalga kingad, mis on nii imeilusad, lasta teha soeng, esimest korda elus mitte ise teha, vaid LASTA teha soeng. Lõpetamine on päev, kus vist ükski 9ndik ei tunne ennast koledana. (: Ma usun, et see tuleb super, hoolimata ilmast.Mul on nii kahju oma emast, kelle rahakott selle kõige all kannatab. Sest kui lõpuks mõelda, kleit ja kingad pole ainukesed olulised asjad. Siis on vaja väikest kotikest, kuhu asjad panna, sukapõkse, mis maksavad ligi 8 euri, sukapükse igaksjuhuks veel 2 paari. Siis on vaja päikesepuudrit, et nägu ikkagist ilus püsiks. Kunstripsmeid. Järsku avastad, et ohh, mul on uusi rinnahoidjaid ka vaja, kuna teised ei sobi kleidi alla. Ehted, lilled, kingitused, küünelakk, soeng... täielik põrgu. Ema ei julge isegi enam oma konto jääkigi vaadata. :/ :D
Mida ma kõige rohkem lõpetamise juures kardan, on oma klassiga hüvasti jätmine. Samuti saab olema ka raske klassijuhatajaga hüvasti jätmine, ma võin kõigile lugejatele garanteerida, et seda tehes hakkan ma pillima. Mu klassijuhataja on olnud parim. Nii erilist õpetajat, klassijuhatajat annab otsida.
Aga aitab sellest mase jutust. Sest tegelikult mul mase pole. Võibolla ainult natukene, kuna musi on maal ja igatsus on suur. Möödas on 3 päeva ja ma tunnen, et ma rohkem ei jaksa, see on nii imelik. Ma pole varem kunagi tundnud nii suurt igatsust ja vajadust inimese järgi. Ma magan päevad läbi kodus, lähen võimalikult vara magama ja magan võimalikult kaua, et päevad läheksid kiiremini. Ma ei kujuta ettegi, mis siis saama hakkab, kui ta ühel hetkel otsustab kuuks ajaks ära sõita, loodan, et seda ei juhtu kunagi... :D Võibolla ma igatsengi teda nii väga, kuna temaga kokku saades pole kunagi oluline, mida me teeme. Oluline on see, et me kokku saame. Väga harva on meil plaan. Tavaliselt kui Juki küsib minult helistades, mida me üldse teeme, ei olegi mul midagi muud vastata kui et, jalutame, või oleme niisama. Aga ta viitsib ikkagi minuga kokku saada. Ja see on samuti üks väga paljudest põhjustest, miks ma teda niiiniii väga armastan.
Ma ei tea, kas ma olen ainuke, aga ma siin olen oma postitusi lugedes avastanud, kuidas ma suudan alati peateemast nii kõrvale kalduda. :D Tegelikult sellel postitusel polegi väga peamõtet, lihtsalt kriban veidi kõigest.
Naljakas on see, et suvest on möödas 14 päeva ja ma juba tunnen, et appi varsti ongi suvi läbi, kõgest 2 kuud veel. Üks päev kodus passida tundub selline raiskamine. Suvi on lihtsalt nii väärtuslik asi, keegi ei taha, et see näppude vahelt minema libiseks.
Rohkem täna midagi pähe ei tulegi. Võtke kõik teadmiseks, et ELU ON LILL. (:

Ja suvi ongi kohal, lõpuks! Viimasel ajal elu nii rööbastes kui vähegi ollla saab. Hinded sain need, mida lootsin saada kõige rohkem. Kõigest 4 nelja, keemia sain ka neljaks niiet, paremat ei osanudki tahta.
Nüüd algabki see 3 kuud naudingut, eksamid on jh rasked, kuid ma ei võta seda eksamite aega koolina. Nüüd hakkab pihta rannas käimine, lürpimine, pidutsemine. Ma ei jõua ära oodata. Kuigi alati on enne suve see hirm, et mis siis saab, kui suvi ei tule üldse siuke, nagu ma ootasin, et tuleb, kavatsen ma nautida iga hetke.
Reedel tuleb juba esimene pidu-Raini sünnipäev. Siis lõpupeod, niisama peod ja värkisärki. Ma ei usu, et suvel jaksan siia väga palju kirjutada, sest kodus arvatavasti ma väga ei püsi.
Sellised plaane suveks tegelikult polegi, laagrisse ei lähe, malevasse ka mitte.
See suvi tulevad ka mu Ameerika sugulased Eestisse, keda pikisilmi näha ootan. Suve lõpus saan endale tädipoja- on, mille üle rõõmustada.
Suvel on ka mu kahe olulisema inimese sünnipeävad- Juki & Sanna. Igast plaane olen juba peas välja mõelnud, mida kinkida ja kuidas üllatada, loodan et jõuan need ära ka teha... :D.
Aga egas rohkem polegi midagi rääkida, soovin kõigile lugejatele kõge lahedamat suve!