Ja nii see algab...

Vaikselt hakkab ta sinusse vähem huvituma, ta ei tule sinuga enam rääkima, ei tunne huvi sellegi vastu, kuna te kokku saate. 5 minutit nägemist on tema jaoks piisav. Sa üritad nii väga sellest mitte välja teha, kuid iga päevaga tunned sa aina rohkem lõppu. Iga päev puruneb tükike su südamest ja sa hakkad taipama, et sa oledki ainuke, kes pingutab. Ja sul saab nii kõrini sellest, üritad ühe päeva teda lihtsalt vältida, lootes nii sügavalt, et ta tuleb lõpuks ise rääkima ja iga kord seda tehes, saad sa aru, kui mõttetu see on.
Sa kuuled, et su sõbranna suhe muutus paremaks ainult sellepärast, et poiss teda pettis ja sa loodad isegi seda. Palun peta mind ja taipa, et paremat tüdrukut ei olegi.
Sa ei näe tema silmis enam mitte mingeid tundeid. Sa teed temaga midagi, mis vanasti oli nii armas mälestus ja tunned nagu ta teeks seda kohustusega, et ta ei peaks lihtsalt su vingumist kuulama.
Iga päevaga mõtled sa aina enam, et see ei ole suhe mida sa tahad, kuid lõpetamine ei tule kõne allagi, sest sa kardad nii väga üksi jääda. Sa proovid lihtsalt kõigest väest saada tagasi seda, mis oli enne, aga tema ei pane isegi tähele, kui väga sa püüad.
Ta ei ütle sulle enam esimesena, et armastab sind. Enamus ajast sa pead isegi lause: ma sind ka, välja temast pressima. Ja selle kõige juures on kõige hullem see, et ta ise ei saa arugi.
Inimesed, kes sulle kõige rohkem korda lähevad, kalduvad ka juba arvamusele, et sa väärid paremat, kuid sa üritad neile siiski tõestada, et temast paremat ei olegi. Sa üritad neile tema käitumist õigustada ja jätta mulje nagu see kõik on loomulik, kuid sisimas sa tead, et miski pole enam loomulik, kõik on tundmatuseni muutunud.
Ta ei näe ja ei tahagi näha, kui raske sul on, tema jaoks on see ju lihtne. Kui tema selle ära lõpetab on tal täiesti suva, sest niigi ta ei näe sind enam nii palju ja enamasti on oma sõpradega, mis see paar korda nädalas siis ikka on, saabki sõpradega olla. Aga sinu, kelle päevad mööduvadki teda oodates, oodates, millal teda näha saab ja millal temaga rääkida, sinu süda puruneb nii mitmeks killuks, et selle lappimine võtab aega väga kaua. Sa ei tunne ära nii oma suhet, ja lõpuks sa ei tunne ise ennastki ära. Inimesest, kes on alati teadnud, mida ta tahab ja milline ta olla tahab, on saanud täielik segadus, sees kõik täiesti sassi.

Ma tunnen nagu hoiaksin sinust veel viimase jõuga kinni, iga pisikene liigutus, mis tundub kasvõi tibakenegi sõbralik või kasvõi mingi suvaline pilk, tekitab minus lootust. Kuid ma olen katki, sa ei kujuta ettegi kui katki. Nagu ma kõnniksin kuskil imepeene toru peal, ja on kaks valikut: kas sa päästad mu ja tõmbad mu maapinnale, või ma libisen ja jäängi kukkuma.
Ma ei suuda olla üksi, kuna mu pisarad ei ole minu võimuses ja hakkavad langema iga hetk, kui Sulle mõtlen. Ma ei saa kõndida ega sõita mitte kuskile, sest ühegi tee peal ei ole kohta, kus mul sinuga mälestusi ei oleks. Mu maailm on sind täis.

Kui ma vaid suudaksin panna su mõtlema positiivsele. Kõigele mis meie suhtes hea oli.
Päevad, mil me ei suhtle, mööduvad nädalatena, ma ei tea kui nendest veel nädalad saaksid. Mul on tunne nagu mu süda oleks nii õrn. Ma poleks kunagi uskunud, et keegi mind niimoodi mõjutada saab. Et keegi saab lihtsalt niimoodi mu tundeid kontrollid ja põhimõtteliselt mu süda enda käes hoida.
Mis paneb mind mõtlema on see, et kuidas sa suudad nii? Kui mul on nii raske olla, siis miks sul ei ole? Miks sa ei igatse mind, miks sul lihtsalt ei ole kiusatust mulle andestada.? Sa oled ikka nii õnnelik nii rõõmus ja ma olen kade, kade, et mina niimoodi ei suuda. Kuna ma piinlen.

Ma vaatan sind ja mõtlen, et mitte keegi ei ole võimeline sind niimoodi armastama nagu mina. Ja ma mõtlen: ma ei ava end mitte kellelegi kunagi nii, ma ei tunne end mitte kellegagi nii hästi, mugavalt. 

Mul on vaja, et sa jääksid, nii väga on vaja. 

Pole siia päris kaua kirjutanud, kuna ausalt öeldes ei tea, mida kirjutada. Võibolla teen üldse uue blogi, või panen selle privaatseks, sest ma tahaks endale päeviku sarnast blogi, kus räägin veidi isiklikumatest asjadest. Võibolla hakkan järjekat kirjutama, ei tea.
Aga muidu... minuga on kõik endiselt korras. :D Elu läheb täpselt sama teed, nagu alati, mulle meeldib. Vahepeal alustasin gümnaasiumiga, vahepeal mind retsiti, vahepeal oli pidusid, millest ma nkn siin rääkima ei hakka. :D Mul on s*taauguni sellistest blogidest, kus räägitakse igast nädalapäevast üksikasjaliselt, isegi kui päev oli lihtsalt täiesti mõttetu. Lausa piinlik, et ise sellist blogi kirjutasin.
Jukiga on ka kõik korras, igast tõuse ja mõõne on olnud, aga normaalses suhtes peabki neid olema. Praegu oleme õnnelikult armunud ja loodetavasti oleme seda veel kauaks kauaks.....
Mmm, siiis alustasin oma ükskõiksema ellusuhtumisega. :D Kuigi tean ise ka, et iseloomu on raske muuta, tahan ma siiski üritada. Hiljuti ma lihtsalt sain aru, et ma olen vahest ikka väga debiilne. Aga eks näis, ma loodan vaid parimat ja parima all mõtlen ma ükskõiksemat ennast.
Andke andeks kui see postitus kuidagi väga lamp on, mul on endal lihtsalt väga lambine tuju. HEAS MÕTTES lambine. :D
Aga kokkuvõtteks jh, elu on endiselt lill.
Eks ma varsti kirjutan siia veel midagi, kui suudan ära otsustada, mis oma blogiga peale hakkan. :D