Elu...

Ma ei ole täiuslik inimene. Ma olen elus teinud väga palju vigasid ja teen neid kindlasti veel edaspidi. Mul ei ole täiuslikku välimust-nägu, keha, kasvõi juukseid. Mul ei ole täiuslik iseloom. Vahepeal ma isegi tunnen, et ma ei vääri selliseid inimesi enda kõrvale. Kuid samas vahepeal mõtlen ma, et olen teinud valesti, andes kõigile andeks asjad liiga kiiresti. Lõppude lõpuks on mind väga hea ära kasutada. Ma ei suuda ühegi inimese kohta öelda, et ta on kõige halvem inimene maailmas, sest alati on tegudel ka teatud põhjused. Ma olen olnud toeks inimestele, kes seda mõni kord isegi ei vajaks, sest ma loodan, et ta väärib seda. Alati tunnen ma, et ma pean asjadel laskma minna nii, kuidas teised seda tahavad, kuid sellisel juhul võin ma vägagi haiget saada. Igakord kui ma tunnen, et mu õnn on kirjeldamatu, valdab mind hirm selle ees, et see õnn ei jää kunagi kestma. Mul on tõsine hirm reaalsuse ees, mille tõttu olen ma teinud endale ümber väikese "postiivsuse ja ükskõiksuse" mulli. Inimesed ütlevad, et olen liiga hea inimene, alati positiivne jne... kuid see ei ole alati nii. Vahepeal tekib ka minus tunne öelda kõigile lihtsalt näkku mida nad on valesti teinud. Ma lihtsalt leian, et palju parem on öelda, et "mind ei huvita, mul on pohhui", kui et hakata võitlema vastu asjale, mis lõpuks ikkagi juhtub. Kuid ma võin öelda, et lõppude lõpuks suudan ma ikkagi jääda rõõmsaks. Ma olen alati kartnud inimestele vastu vaielda, eriti nende kallal ilkuda, sest siis valdab mind see tunne, et see inimene kõnnib mu elust iga hetk välja. Kes ikka peaks kuulama, mida mul öelda on, kui tal on nii palju sõpru, kes peavad teda super inimeseks. Ma olen vägagi sassis inimene. Praegugi naeran ma oma postituse üle, kui hakkan mõtlema, kui tobedad mured mul on. Maailmas on nii palju minuvanuseid, kelle jaoks sellised asjad on täiesti mõttetud. Aga samas nh, minu blogi räägibki minu elust, seega lugege või ärge lugege.
Kuid ma olen selle sassis tundega harjunud, mul ei olegi vaja reaalsust, kui minu omas mullis kõik on hästi. Ma ei oota mingit õnnelikku lõppu. Ma ei oota, et inimesed, keda armastan, jäävadki minu juurde igaveseks. Praegu naudin ma lihtsalt iga hetke, mis mind veidigi rõõmsaks teeb. Ma elan olevikus. Ma ei viitsi mõelda oma tegudele tagant järgi kurbusega. Mu teod on olnud küll üpriski häbiväärsed, kuid ma lihtsalt naeran nende üle. Ma naeran, kui loll ma olin ja mida ma tegin. Ka kõige hullemad mälestused võivad minu jaoks olla kõige naljakamad. Ma olen kummaline ja vägagi tuim inimene. Ma võin pilgupealt minna täiesti omasse maailmasse ja ignoreerida kõike mis mu ümber toimub. Ma usun et kõik, kes mind väga palju teavad, saavad sellest aru. Ma olen õppinud leppima sellega, mis mul on, sest ma tean oma piire. Ma ei loodagi enam saada väga peenikeseks ja ilusaks, kuna tean, et ma ei viitsi sellega jamada. Ma olen tõsiselt tänulik, et osad inimesed siiani peavad mind ilusaks. Aga kõige rohkem tänan ma just neid inimesi, kes peavad mind ilusaks seest. Kõige parem tunne on see, et mu sõbrad on leppinud minuga sellisena nagu ma olen, vahest kuulen küll sõnu nagu hälvik ja värki, kuid samas ma ei eita seda. Ma olengi tüdruk, kes naerab peaaegu et kõige üle ja veel eriti imeliku naeruga, kes vahepeal ütleb midagi täiesti teemast mööda või hakkab lambist mingit iba ajama. Ma olen armastust täis inimene, ka seda teavad kõik. Ma armastan oma sõpru, ka neid kes huiavad. Ja nagu ma varem ütlesin, on see vahest tõsine probleem. Kui vahepeal mind miski tõsiselt närvi ajab, hingan ma 4 korda sisse-välja ja see ongi minu jaoks juba ükskõikne teema. Ja pealegi, i'm a lazy piece of shit. Kui kuskil oleks sõna laisk, peaks minu nägu seal olema. Ma ei viitsi käia üritustel, kui hakkan ette kujutama seda rahvamassi kes seal on. Ma ei viitsi käia kuskil pidudel, kui tean, et see asub liiga kaugel. Ma ei viitsi teha trenni, kui mõtlen, kuidas see mind väsitab. Ma olen pigem inimene, kes eelistab pisikest tuttavate gruppi suurele peole. Pigem käin oma sõbrannadega kellegi pool lobisemas, kui lähen kuhugi kluppi. Vahel ma tõesti arvan, et ma olen täiesti omas elemendis, nagu ma ei sobiks siia inimeste hulka.Kokkuvõteks- ma olen, laisk, suvaline, ebatäiuslik, pohhuistlik positiivne inimene. :D

Tahtsin sellest kõigest kirjutada just selle pärast, et ma räägin alati sellest kui hea kõik on, isegi kui pole. Ja kui ongi, et inimeseks saaksid nüüd veidi valgustatud, miks ma just suudan kõigest nii positiivselt rääkida.

(L)

Selle postituse pühendaksin ma täielikult ühele väga erilisele inimesele.
Ma usun, et Sa juba tead, kui väga ma Sind armastan. Ma armastan KÕIKE Sinu juures, kõike. Ainuke asi, mis tundub praegu õige öelda on-aitäh. Aitäh, et Sa mu ellu tulid. Aitäh, et Sa alati olemas mul oled. Aitäh, et Sa mind välja kannatad, sest ma tean ise ka, kui tujukas ma vahepeal olla võin. Aitäh nende 4 kuu pärast ja kindlasti tuleb neid juurde. Aitäh selle eest, milliseks Sa mu muutnud oled. Sa oled mind täielikult muutnud. Tänu Sulle on minust saanud palju õnnelikum inimene. Sa täiendad mind, Sa suudad rõõmustada kõige üle. Isegi asjade üle, millega Sa ise tegelikult rahul pole. Ma ei oska enam oma elu Sinuta ette kujutada, sest Sinust on saanud üks vajalikum inimene. Sa mõistad mind, Sa oled alati olemas. Ma tunnen ennast tõesti kõige õnnelikuma tüdrukuna maailmas, Sa ei kujuta ettegi, kui väga mul Sinuga vedanud on. Sa tead, et ma olen üpriski psycho inimene, ent Sa ei pahanda, Sa võtad mind täpselt sellisena, nagu ma olen. Kui mu sõbrannad sind alatihti mõnitavad, jääd Sa endiselt arvamusele, et nad on ühed lahedamad inimesed maailmas. Sa ajad mind alati naerma, Sa oskad alati midagi õiget öelda, kui ma seda vajan. Sa paned mind ilusana tundma ükskõik mis olukorras. Su positiivsus ja rõõm nakatab kõiki, kes Sinuga koos aega veedavad ja ma armastan seda nii väga. Sa kuulad mind ka siis, kui ma räägin maailma mõttetumast asjast üldse. Sa arvestad sellega, mis on minu jaoks oluline. Minu silmis oled Sa täiesti täiuslik-pealaest jalatallani. Sinuga tutvumine on minu elu üks parimaid asju, ma luban Sulle. Ma tõsiselt loodan, et meievahel ei lähe kunagi midagi valesti, sest mul on niiiiiiiiiii palju asju veel Sinuga plaanis teha. Nii paljusid kohti, mida näidata. Ma tean, et kindlasti keegi jälle loeb seda ja saadab mulle Formspringi mõne ähvardava kirja, kuid ma ei hooli enam sellest. Ma usaldan sind täielikult. Ma ei kahetse mitte midagi. Minu südames, oled Sa saanud väga tähtsa ja suure koha ja ma tean, et see ei muutu veel niipea. Kindlasti on veel nii palju, mida tahaksin öelda, kuid hetkel mul rohkem kahjuks meelde ei tule. :/
Kui ma peaksin kirjeldama, kui väga ma Sind armastan, ütleksin: Ma armastan sind rohkem kui sealiha, kummikomme ja suhkurt. Mind teades, peaksid Sa sellest lausest järeldama, kui kallis sa mulle oled. Sinusuguseid minu maailmas rohkem ei eksisteeri, Sa oled ainulaadne! (L)
Minu üks ja ainus J.S.

http://kplomberg.tumblr.com/

Taaskord tuletan meelde kõigile oma Tumblr'i. Ma tean, et see ei ole pooltki selline nagu blogi, kuid sinna lisatud pildid on täpselt tunded, mis mind valdavad. Iga lause vastab tõele. Sellele lehele lisatud pildid, mõtteterad ja laused on tulnud küll kellegi teise suust ja mõtetest, kuid sobivad täpselt minu tunnete kirjeldamiseks. Niiet, kui te neid loete ja uurite, saate te minust palju rohkem teada, kui siin blogis. (;

Parim...

Reedest ja laupäevast ka siis kähku.
Reedel tuli isa Eestisse, käisime vanaema juures lõunasöögil. Aune tuli ka isaga koos. Enne seda käisin veel korra õues, sest Dan oli saanud 36 tunniks välja. Nii hea meel oli näha teda. Aga kui lõunasöök oli söödud, käisime isaga Kristiines, kust ta ostis mulle mingi asja millega muusikat kuulata. Aune veel rääkis, et tal on hinnaalanduse seelik seljas, terve aeg naljatasime sellel teemal. Kui ühes poes meile hinnaalandust ei tehtud, mainisin talle kohe, et teinekord pead lühema seelikuga tulema. :D
Kristiines suundusin koju, seal ootasin ema ära, küsisin raha ja välja. Järjekordselt ülihea õhtu!!! Pärast sain veel Juki ja Ženjaga kokku, kellega niisama mööda Mustamäed tiirutasime. Kuskil veerand 11 läksin koju, hakkasin Denisi sünnaks komme tegema, olin vist veidi veel arvutis ja tudile.

Laupäev, oioioioi, milline päeeev. Kõigepealt hommikul otsustasin ma oma paksud jalad tööle panna. Läksin jooksma. :D Jooksin Tammsaare ristmiku juurest Männipargini sealt 17 lõpppeatuse kaudu metsani, metsas treppidest üles, alla ja jälle üles, siis sealt Nõmmele, mäest alla ja koju. Päris pikk tee. Lootsin just, et keegi mind ei näe. Kahjuks hiljem selgus, et Dajan siiski nägi. Oli veel karjunud akna peal, aga mul olid kõrvaklapid peas, niiet võimatu oli teda kuulda.

Kui joostud sai hüppasin pesust läbi ja Lisette kutsus mind ja Sandrat kinno. Käisime vaatamas ''Võtaks vabalt''. Käi ära kui hea film see oli. Rääkis kuidas poiss ja tüdruk otsustavad hakkada n.ö. boonustega sõpradeks ja panevad paika reeglid: armuda ei tohi, armukadetseda ka mitte jne. Lõpuks poiss tunnistab tüdrukule, et ta on armunud temasse, mille peale tüdruk minema kõnnib. 6 nädala pärast sõidab tüdruk poisile järgi, sest sai ise ka aru, et ei suuda poisita elada. Kõlab nagu tüüpiline armastusfilm, aga see oli hoopis naljakam ja teistsugusem, minu arust. Mulle täiega meeldis. :D
Peale kino, tõmbasime Sandraga Mustamäele tagasi, korraks Henri juurest läbi, siis minu juurest läbi. Pidin kommid ära pakkima ja siis juba edasi. Mul on närvid nii läbi nendest kondenspiima kommide tegemisest, minu õnneks ei tule enam kellelgi niipea sünnat!! (Y)
Ahja, Denis pidas siis oma sünnat. Algul mõtlesime et, lihtsalt kuhugi väljas passima. Rääkisin veel tee peal Sandrale kuidas metsas ükspäev grillida võiks. Ja ma olin niiii õnnelik, kui nägin, et just seda nad tegidki. Algul oli meid hästi väha-Denis, Rolts, Kristi ja mingid teised. Hiljem tulid ikka Erik ja siuksed ka. Ma jäin selle õhtuga lihtsalt nii rahule. Aitähh sulle Denis, et just niimoodi oma sünnat tähistasid. Tümmar, šašlõkk, siider, hea seltskond ja soe õhtu... Nägin ka osasid nägusid, keda polnud 100 aastat näinud. Õhtul küll väike tüli oli ja pidin varakult ära minema, aga siiski.
Kui ma olen öelnud, et kõik nädalavahetused on ülimad olnud, siis see on neist kõikidest kindlasti üks meeldejäävamaid.
Hetkel muust väga rääkida polegi... :D

Because i'm happy.

See postitus tuleb nüüd eriti õnnelik. Just tänase või nh, nüüd juba eilse päeva pärast. Pole ammu enam nii mõnusat päeva olnud. Kõigepealt lebo koolipäev, kus terve päev sai naerda, siis musikeste (Sanna & Marietta) jalkamäng ja hiljem lihtsalt oma koolisemudega chill. Nii hea.
Vahepeal ma ikka mõtlen, kuidas mul vedanud on. Oma klassiõdedega/endiste klassiõdedega, kellega nii hästi läbi saan ja kõikide mu sõpradega. Mu õnn on ka kindlasti põhjustatud muudel põhjustel, millest siin rääkima ei hakka, aga hetkel ei suuda seda kirjeldada. Lihtsalt ülim rahulolu. Nii ammu pole ma käinud väljas ja teinud semudega nalja. Nii ammu pole ma käinud koos oma kõige kallimatega kuskil. Homme tuleb isa ka Eestisse, niiet, tõesti pole lihtsalt midagi muud tahta. Ja pealegi, suvi aina läheneb.
Võibolla on asi ka mu positiivses olekus, sest ma tõesti ei suuda ühtegi halba asja praegu tuua, mis minuga viimasel ajal juhtunud on. Üks ja ainus põhjus olekski see, et Grey anatoomia sai läbi. (Kes mind väga hästi tunneb, teab juba millises sõltuvuses ma sellest saatest olen.) Ma nii väga loodan, et see tunne jääb veel kauaks. (: (:

Weekend

Järjekordne nädal seljataga. Iga päevaga jõuab suvi ligemale. Ilmad lähevad aina ilusamaks. Mida veel tahta? Mul pole tõesti enam ühtegi põhjust olla kurb. Iga päev leian pigem jälle uue põhjuse olla õnnelikum. Kui veel suvi on käes, ongi mul lõpp käes, rohkem õnnelikumaks enam minna ei saa. Ma ei jõua enam ära oodata... (: Kolmveerand minu õnnest põhjustavad loomulikult just minu kõige kallimad isikud, kes ei pea isegi midagi ütlema, nad ei pea isegi kohal olema. Nad lihtsalt teevad oma olemasolekuga kõik täiuslikuks. Niiet sellelt teemalt saangi ma hüpata kähku reedesele päevale, sest selle päeva ma nendega veetsingi.
Koolipäev oli raske. Kehalises 1000m jooksmine, keemias kontrolltöö, vene keeles luuletus pähe, ja inglise keeles tunnikontroll. 1000 jooksin 5'le. Oma imestuseks jooksin sügisel joostud ajast 30 seki kiiremini. Igati positiivne. Vene keeles sain luuletuse eest küll 2 aga ei kurda. Teisi asju ei tea.
Peale kooli läksin Marietta juurde. Ta tegi mulle jälle mingit imesaia: muna, juustu, vorstiga. Imekombel tuli see tõsiselt hea. Veidi hiljem liitus meiega Geithy, kellel olid väga head uudised: Geithy sai Nõmme Gümnaasiumisse sisse!!! Mul oli tõsiselt hea tuju, sest ma tean, kuidas ta sinna kooli tahtis.
Marietta tegi mulle kiire maniküüri ja siis läksime juba koju. Paar tundi olin kodus ja siis linna sööma Sanna, Sandra, Henri, Maarja & Merily'ga. Lõpetasime jällegi mäkis, aga nh, ma olin küll rahul. :D
Kui kõtud said täis, külastasime Vabaduse väljaku tunnelis Merily näitust. Vnh, õigemini kunstikooli, kus Merka käib, näitust. Nad olid valmistanud kunstikoolis inimesed-kas siis kipsist, või traadist või ükskõik millest- viisid nad linna, panid kuhugi istuma vms ja pildistasid. Merily tegi oma sõbrannaga siukse istuva vananaise kellel oli mingi roheline asi seljas ja rätt pähe keeratud. See nägi ikka nii tõeline välja, piltidelt oli ka näha, kuidas inimesed seisatasid ja vaatasid teda.
Peale näituse läbi vaatamist läksime me Mustakale mäkki, seal liitus meiega Lisette. Avastasin seal, et olin oma pangakaardi linna mäkki kandiku peale jätnud. Jessss (Y)! :D
Vahepeal tulid meie rahu häirima mingid pubekapoisid. Ma ei tea mida nad üritasid, aga välja see neil ei tulnud.
Kui jututeemad lõppesid, liikusime kõik koju. Nii hea meel oli kõiki näha. Ma olen täiesti kindel, et see naiskade seltskond ei lähe lahku isegi siis, kui kõik käiksid erinevates koolides! (:

Laupäev... hommikul Mustamäe Gümnaasiumi vestlused. Kõige paremini ei läinud. Kõigepealt anti 15 min teksti läbilugemiseks ja siis pidin seda jutustama hakkam. Pärast seda tulistati veel küsimustega- mis aine meeldib kõige rohkem ? Mis aine valmistab raskusi ? Mis koolist tuled ? Miks enda kooli jääda ei taha ? Millega tegeled vabal ajal ? Raamatuid loed ? Mis raamatuid ? Kas sa reisinud oled ? Mis linnu külastasid jnejnejne. Ei taha öelda et kõige halvemini läks, aga ei samas ei ütle et kõige paremini läks, lihtsalt ootan vastuseid. Peale neid vestlusi valdas mind rahulolu. Lõpuks on kõik läbi, ainuke asi on nüüd vaid oodata, kuni selguvad tulemused-kuhu ma sain sisse ja kuhu mitte.
Paar tundi puhkasin kodus, käisin solaariumis ja sain Juki ja Pipuga kokku. Ausalt öeldes on mul nendega koos kuidagi vägaväga ebamugav olla. Ma lihtsalt tunnen ennast kõrvalisena, nagu ma segaks neid vms ja ma isegi ei tea, mida mul segada oleks või on. :D Niiet jh, vägagi loner tunne tekkis kohati, aga ei oska seda kuidagi põhjendada.
Hiljem tuli Juki minukale, vaatasime filme ja sõime. Ema ostis suuuuuuure Nachode paki ja veel sulajuustu kastme, parim kraam lihtsalt. Aga tervest pakist oleks paha hakanud.
Jäin selle õhtuga täiega rahule, see oli kuidagi teistsugune võrreldes meie igapäevaste kohtumistega ja mulle väga meeldis see. (:
Kuskil 11 ta läks minema, siis vaatasin veel Kummitusi ja jäin tuttu ära. :D

Pühapäev- Juba hommikul ärgates oli tunda, et täna tuleb ilus päev, sinine taevas ja juba 10 kraadi. Kahjuks mina ei saanud päeval kuskil käia, sest oli vaja õppida ja siis juba sättima hakata teatrisse minekuks. Käisime vanaemaga vaatamas Draamateatri etendust ''Õitseng''. Nii hea etendus oli. Osades olid siis: Ivo Uukkivi, Kleer Maibaum (külalisena), Margus Prangel, Harriet Toompere, Mihkel Kabel, Tiit Sukk. Kõik tegelased olid täiesti erinevad. Näidend ise oli ka kohati kurb ja tõsine, kohati ajas niimoodi naerma, et pisarad silmas. +Näitlejad laulsid lõpus. Ma pole kunagi kuulnud neid Kleeri Maibaumi laulmas ja see lausa üllatas, kui hästi ta seda tegi. Soovitan kõigil seda etendust vaatama minna, kellel võimalus tekib. Väärt kraam!
NAINE: Ma olen sind petnud.
MEES: Ma tean.
NAINE: Ma olen sulle valetanud ja sind vihanud.
Mees noogutab.MEES: Mina olen kõike sedasama teinud.
NAINE: Ma olen mõelnud, et oleks parem, kui sa sured.
Mees mõtleb sellele.MEES: Ma armastan sind ikka veel.








Kui näidend lõppes, suundusin koju. Käisin korra veel väljas ka. Nüüd olen kodus ja kohekohe magama! (;

Ma nagu tahaks siia midagi kirjutada, aga midagi nagu ei tule. Ma usun, et kõik on väsinud lugemast, et ma olen rõõmus ja kõik läheb hästi. Kahjuks muust mul polegi rääkida, sest mul puuduvad põhjused olla kurb. Kool saab varsti läbi, suvi hakkab, praegu on tunda juba hilise kevade hõngu, mida pikisilmi ootan. Kõigest 5 nädalat on lõpuekskursioonini ja koolide problad ka kohe läbi. Ainult Mustamäe Gümnaasiumi vestlused. Ma tunnen ennast nii tuimana, aga seda heas mõttes. Nagu ma ei jaksa enam asjade pärast muretseda. Nagu öeldakse: Just go with the flow. Loomulikult on muresid, mis minu südant torgivad, kuid ma vaatan neist mööda. Mis valmistab mulle praegu raskust, on see, et mu kõige kallim isik on minust nii eemaldunud. Mul on isegi raske temaga koos olla, sest ta ei räägi mulle millestki ja tema olek tekitab minus täielikku masendust. Aga ma ei taha olla kurb, seega võib talle ka jääda veidi vale tunne, et ma temaga ei räägi. Ma lihtsalt üritan siis olla nende ümbruses, kes nalja viskavad. Ma väga loodan, et varsti saab see aeg läbi, et tal on lihtsalt mingi kevadmasendus vms.
Täna käisin ma laululahingu. Mine ära kui hea, loomulikult Sandra tiburulli klass oli parim. Nad laulsid ''Mässajate laulu'' filmist ''Viimne Reliikvia''. Aga nad tegid selle omapäraseks ja nad olid ainuke esinemine vist, kus ei läinud peaaegu, et ükski noot viltu. Mõned ikka läksid, kuid see on iseenesest mõistetav.
Kõige parem osa oli loomulikult Sandra nägemine. See tüdruk on lihtsalt niii hea. Ta haiged naljad, see kuidas teda kellegi arvamus ei koti, nii hea. Ma tõsiselt igatsesin niiiniii väga teda. Ta täiendab, ta ajab mu alati naerma ja ta on nii eriline. Suva, et mul kõikides viimastes lausetes on sõna ''nii'' sees, ta vääribki seda. Loomulikult nägi ta jälle imekaunis välja. Oeh, raske on seletada kui väga ma teda jumaldan.
Homme on reede ja nädalavahetuseks on nii mõndagi planeeritud. Reedel lähme arvatavasti naiskadega sööma kuhugi. Laupäeval on mul vestlused ja õhtul kutsun Juki enda juurde, peab söögiga ka vaikselt jamama hakkama. Mõtlesin laenutada mingi filmi ka, varsti peakski arutama temaga sellest. Asi on selles, et ma käin Juki juures koguaeg, aga seal me lihtsalt oleskleme. Siuke muhe chillax. Aga ta ei käi minu juures üldse. Nüüd, kus see õhtu tuleb, tahan ma seekord midagi armsat teha. :D:D Veidi tobe, ma arvan ka, aga ei põe. (:
Pühapäeval on hommikul vaja kähku õppida, siis lähen Dani kooli juurde, et temaga juttu rääkida. Kui võimalus tekib, tuleb seda ilmtingimata kasutama. Õhtul liigun vanaemaga teatrisse. Näidendiks on ''Õitseng''. Veidi ma juba googeldasin selle kohta, sain teada, et näitlejad on väga head ja tuntud.
Praegu tõotab tulla vägagi meeldiv weekend, loodetavasti läheb kõik nii, kuidas plaanin.
Ma pole ammu ennast nii rõõmsana tundnud kui praegu tunnen, tahaks, et see rõõm kestaks igavesti... (:

http://www.formspring.me/KristinPlomberg
Pole ammu seda levitanud, niiet küsigeküsige. (;

Nädal täis tegemisi.

Sellel nädalal on ikka  nii palju toimunud. Teisipäeval olid 32 vestlused, kolmapäeval Mustamäe Gümnaasiumi katsed ja ettelaulmine, neljapäeval Järveotsa vestlused. Iga koolipäev möödus poolkult, kuna pidin koguaeg poolelt päeval ära tulema. Reedel sain lõpuks puhata. Koolis oli 7 tundi, peale seda suundusin koju. Vaatasin oma kordussaateid, sai jälle nutta veidi vaadates ''Õdesid & Vendi''. Õhtuks polnud mingeid plaane, kuna ma arvasind, et ei saa raha. Lõpuks tegin Sannale ettepaneku minna linna. Järjekordselt oli plaan algul kutsuda kõik naiskad, aga see jäi poolikuks. Nii et olime kahekesi. Ma jäin väga rahule. Kuskil 20.00 jõudsime mäkki, Sanna võttis eine, ma piirdusin kohviga. Sõin kodus oma kõhu igaks juhuks hästi täis, et mäkis mingit kiusatust ei tuleks. Toimis ka. Sanna tobujuss tuli linna ainult nahktagi ja siidipluusiga, seega mu suurt soovi minna vaateplatvormile, me ei rahuldanudki.
Kuskil veerand või pool 10 läksime raekoja platsile, kus kohtusime Kirilli ja ta sõbrannaga. Üllatuseks avastasin, et käin selle tüdrukuga koos trennis. Lootsin siis neid vaateplatvormile sebida, aga nemad olid ka külmumas ja tahtsid mäkki minna, niiet tagasi minek. Appikene, kuidas ma seal naersin. Kirill rebis terve aeg koos Sannaga. Kuigi Kirill lubas pärast mäkki kasvõi minuga sinna vaateplatvormile minna, jäi see siiski ära, kuna pidin koju minema.
Laupäeval oli plaan minna Sanna või Jukiga vaatama ''Jane Eyre''. Jube nummi, et Juki seda minu pärast oli nõus vaatama minema, aga kahjuks ei saanud ta raha. Sanna pidi mängule minema, niiet ka tema võis nimekirjast maha tõmmata. Viimases lootuses üritasin Kirilli pinnida, kuid tema lihtsalt ei viitsinud kinno minna. Kahju, kuna ma tahtsin seda niii väga näha. Jääb siis teisele korrale.
Väljas oli nii ilus ilm, et ma lihtsalt ei suutnud enam kodus olla, kibelesin nii väga välja ja saime Jukiga kokku. Olin paar tundi tema juures. Mind valdas mingi imelik kurb tunne teadmata põhjusel. Kui selgus, et Juki läheb õhtul sõbraga mängule, helistasin ma Brigitile ja küsisin, mis temal õhtul plaanis on. Brigit oli nõus midagi tegema ja nii saidki õhtused plaanid tehtud. Kõige pealt läksime Kristiinesse ja sealt linna. Brigit oli Brithi ja Kataga. Ma polegi nende õieti suhelnud, niiet algul oli veidi hirmus, aga nii tore oli avastada, et õnneks on nad minuga sarnased, viskavad ka nalja ja siuksed hästi toredad.
Linnas otsustasime minna Compressorisse (ma ei tea, kas kirjutasin õieti), kuid selle otsingutel selgus, et see on juba kinni. Seega läksime mäkki, millega ma väga rahul olin. :D Enne seda ostis Brigit endale uued saapad ka, hästi ilusad. Mäkis võtsin kohe suure eine ja nautisin, kuidas kõht amps ampsu järel täitus.
Kui kuskil tunnike sai veedetud Mäkis, suundusime Balti jaama, salajastel põhjustel. Kõige naljakam oli see, et kui ma Brithile igasugu asjadest rääkima hakkasin, sain ma alati vastuseks: ma lugesin su blogist jh seda. :D:D Niiet midagi uut ei saanudki rääkida, kõik oli juba teada. :D:D Samas oli jälle hea meel kuulda, et mu blogi loetakse.
Teel Balti jaama nägime mingit kutti oksaga mängimas(see pulk kus mõlemas otsas on leek) Siis ta puhus seal suuri tulepalle ja värki, kahjuks väga kaua imetleda ei saanudki. Käisime veel korra vaateplatvormil ka. Nii ilus... Vhmlt mu nv suurim soov sai täidetud. Balti jaamas käidud, koju minek. Enne koju minekut sain veel Jukiga kokku, kes vaesekene oli täiesti ära külmunud. Ütlesin talle sama, mis mulle Henri ükskord ütles: alati kui sul on külm, mõtle soojale ja see mõjub. Mul endal küll mõjub, Jukist ma ei tea.
Vaatasin ka ''Kummitusi'', kus oli tõsiselt hirmus osa. See sarnanes isegi ''Paranormal Activity'le''. Korraks jäin teleka ees magama ka, nüüd üleval ja kohekohe jälle magama.
Hetkel valdavad mind nii vastakad tunded, rõõm, kurbus ja isegi viha. Vahepeal on tõesti tunne, nagu inimesed ei tahaks, et ma õnnelik olen. Ma nagu ei julgegi rääkida sellest, kui õnnelik ma olen, kuna kardan, et minu peale saadakse pahaseks. Alati kui ma midagi kellegi jaoks õieti teen, pean kellegilt teiselt vabandust paluma, et midagi valesti tegin.

Heihei kõik sulelised ja niisama karvased.

Pole jälle nii ammu kirjutanud, aga tekkis isu. Kuigi ma lähen 20 minuti pärast Sannaga linna, kahekesi... Aga tead, mulle sobibki. On kurb kui su parimal sõbrannal on rasked ajad, aga ta ei ava ennast teistele, ka mulle mitte. See teeb sisimas kurvaks, niiet ma kavatsen nautida iga hetke, kui tal hea tuju on. (:  Pealegi, temaga ei hakka mul kunagi igav.
Kui minult praegu küsitaks, mida ma kõige rohkem tahan, vastaksin ma, et kõik see koolide jama LÄBI SAAKS! Üks päev vestlused, järgmine päev katsed, siis jälle vestlused. Siis otsustatakse pool kuud, kes saab kooli ja kes mitte, ma ei kannata seda välja. :D Õnneks nüüd ongi ainult VÕIBOLLA tulemas Mustamäe Gümnaasiumi katsed, aga nh, need on inglise keeles ja kui keegi teist mu hääldust veel kuulanud pole, siis võin öelda, et see on naeruväärne. :D:D Järveotsa vestlustel pressiti minust ikka kõik välja, dire naeris iga asja üle, mida ma seal rääkida üritasin. Niimoodi kiusasid mind. Vähemalt sain seal tutvusi. (:
Paljud ilmselgelt mõtlevad miks ma TTG'st ära tahan. Seega ma põhjendan seda siinsamas. TTG's ei toimu üldiselt midagi väga. Ei ole playboxe, moeshow'sid, staarinädalaid jne. Isegi kui on, võtab neist osa kõigest mingi 3 klassi. Kui on stiilinädal, võtavad samuti ainult keskkooli õpilased osa. Keegi ei viitsi. Aktiivne inimene, nagu ma olen, tahab minna kooli, kus on hästi palju üritusi. Meie koolil pole midagi viga, aga jh, see on lihtsalt üks asi, millega ma üldse kohe rahul ei ole. Järveotsa direktor ütles, et neil on isegi liiga palju üritusi. Vot see on asi, mis on nagu muusika minu kõrvadele. :D
Teiseks põhjuseks on see, et 12 aastat ühes koolis väga passida ei viitsi. Tahaks midagi uut. Pealegi, midagi ilusamat. Järveotsa, MG, 32 - lihtsalt niii ilusad koolid, täiesti puhtad ja värki. Igalpool on võimalikult palju pinke, kuhu istuda. Meil pmst istuvad kõik maas enamjaolt... :D
Rohkem vist midagi ei tulegi. :D
See selleks. Üldiselt on kõik endiselt positiivne. :D Lõpukleidi õmblemine algas, nüüd peab vaikselt kingi vaatama hakkama, kuna hõbedaid kingi on ikka vägagi raske leida (türkiissinisega midagi muud väga ei sobi). Jukiga on ka kõik kõige paremas korras.
Iga päevaga muutub ta mulle aina kallimaks. Ma võin käsi südamel öelda, et ta on muutnud mind. Ma tunnen ennast palju õnnelikumana. Ta vastab täpselt minu jaoks täiusliku poisi kirjeldusele: positiivne, armas, hooliv, sõbralik, jutukas, naljakas, veidi kummaline, ilus ja... täiuslik! Pealegi, kõige tähtsam ja parem punkt on see, et ta meeldib mu sõpradele ja ka mu perele. Mu ema pole temaga küll väga rääkinud ja näinud ka ainult paar korda, kuid on öelnud, et minu jutu järgi tundub ta tore ja usaldusväärne poiss. (: Venna on ka rahul, kui keegi veel ei tea, on nad Jukiga klassivennad. :D Aga jh, mul on niiii vedanud, et ma leidsin sellise poisi, nagu on Juki. Võinohh, õigemini on mul vedanud, et ta leidis minu. Ja Juki, kui sa juhtud seda ise lugema siis tea ainult seda, et: Ma armastan sind. (:
Lõpetaksin oma postituse Thoreau elutarkusega: Happiness is like a butterfly; the more you chase it, the more it will elude you. But if you turn your attention to other things, it will come& sit softly on your shoulder.

Kõigest

Nüüd, kus ma avastasin Tumblr'i, ei olegi blogisse väga midagi kirjutada peale oma tegemiste. Nädalavahetus möödus väga meeldivalt.
Reedel koolis, õhtupoole mäkis söömas Sanna ja Mariettaga. Korraks väljas ka enne kojuminekut. Laupäeval Juki tädipoja Karli sünnipäeval, siis lihtsalt Juki juures. Hiljem koolitantsul ja pärast seda jälle mäkki. Pühapäeval käisin õmbleja juures ja väljas.
Koolitants oli oodatust palju põnevam. Mul on alati see asi, et alati enne minekut ma mõtlen, kui igav nkn see üritus on. Pärast pean oma sõnu sööma. Seekord ka. Sünnipäev oli ka hästi tore, polnud ammu bowlingut mänginud ja seal oli hästi palju väikseid, mis oli ka nunnu. Juki sai mõlemal mängul minult lutti, niiet, ma olin ülimalt rahul.
Ma ei hakka täpsemalt rääkima, sest kui ma alati oma postitusi nädalavahetustest vaatan, tunduvad need nii pikad. Ma olen täiesti kindel, et keegi ei loe neid lõpuni. Ega ma ise ka teiste blogide omasid ei loe... :D
Üleeile algas aprillikuu, mille algus saab olema jube. 5ndal aprillil on vestlus 32., 6ndal MG katsed ja ettelaulmine. Praegu pole veel kindelgi, kas jõuan sinna, või saan ainult proovis laulda. :D Muusikaõpetaja lubas teha mulle takso pileti välja. Peaasi et sinna tuleksin, sest kui hästi läheb, jõuan ma võibolla laulda. Tore on teada, et mind koori vajatakse. Muidu tekib tunne, et miks ma seal üldse käin.

Ma olen kõigest nädal aega koolis käinud ja juba tekib mulle see tunne peale, mis veerandi lõpuski. Väsimus. Ma olen iga päev peale kooli jäänud teleka ette magama. Koolipäevad kestavad ka kuskil 4ni kuna nii palju on proove. Õnneks peale kolmapäeva kõik tasapisi vaibub. Loomulikult see väsimus jääb tahapoole, kuna positiivsusest ei saa need tunded kunagi võitu. See jääb alati peamiseks emotsiooniks.