Paljud kindlasti mõtlevad, et kuidas mul läheb. Tegelt, ma ei tea kas paljud, aga äkki mõned ikka. Kusjuures, mul läheb hästi. Me suhtleme Jukiga endiselt, ma võin öelda, et ta on mulle kui parim sõber, isegi kui ma teda endiselt armastan. Aga temaga koos olles, ma oskan kuidagi selle armastuse tahaplaanile jätta. Sest isegi, kui me ei ole enam nii lähedaselt koos, ei suudaks ma mitte kunagi lõpetada temaga suhtlemist. Paljud ütlevad küll, et mine eluga edasi, unusta ta ära, ära suhtle temaga edasi, et nii on mulle parem, aga see ei vasta tõele.
Juki juba on selline inimene, kes jätab endast väga suure märgi maha. Tema eitamine ja unustamine ei tuleks kunagi kõne alla. Võibolla jh tulevikus, kui ta kevadel kooli lõpetab ja oma elu elama hakkab, sest enamasti ma teda koolis näengi, aga praegu ma isegi ei mõtle sellele, pole vajagi.
Ma nagu ei oskagi rääkida niimoodi, täpselt, agaaaa, lihtsalt, tema nägemine paneb ikka mu kõhu keerama, kui ta mind kallistab, jääks nagu aeg seisma ja kui ma olen temaga, ei oma mitte miski muu tähtsust. Võibolla tundun kohati hale, aga ma ei saa sinna midagi parata.  Ma loodan endiselt, et äkki saan ta tagasi. :D Võibolla leian endale varsti uue poisi. Eks näis, aga praegu ? Praegu ma üritan võtta meie sõprusest kõike, mida võtta annab. (:

Kõik tundub nii võõras ja ebareaalne. Peas on täielik tühjus, vaid üksikud küsimused jooksevad mõtetest läbi: miks läks nii ? Mis ma edasi teen? Loomulikult ma tean, et ma olen veel noor ja nii sügavaid tundeid tunnen oma eluaja jooksul veel mitu korda, aga esimene kord vist ongi kõige õnnetum. Tunne on lihtsalt nii tuim, nagu tahaks lihtsalt magada päevad läbi ja oodata, kuni see valu üle läheb. Kuid samas ei suuda ma väga kodus ka olla, sest siis mõtlen sellele aina rohkem.
Meie suhe ei lõppenud järsku, lambist, see hakkas allamäge minema juba kuu aega tagasi, mõttetud vaidlused asjade üle, aina harvemini nägemine jne... Ma lootsin küll, et kuna selle kuu aja jooksul olen ma nii palju haiget saanud, tuleb see lõplik lahkuminek lihtsamalt, kuid mis ma nüüd sellega. See valu on hullem kui kõik varasemad tülid kokku. Ja samas miski ei aita ju ka.
Ma tahaks lihtsalt teada, et mida ma valesti tegin? Ma armastan teda kogu südamest, aga kuidas temal said tunded lihtsalt kaduda?
Tõsiasi on see, et ma ei ole pahane ta peale ja kahjuks ta ei saa sundida ennast mind armastama. Ma tahaksin teda lihtsalt tänada kõige eest: et ta mind niinii õnnelikuks tegi Ma tahaks teda tänada kõikide nende mälestuste eest, mis on olnud, kõikide kordade eest, mil ta mu imelikke tujusid ja nalju talus ja üleüldse selle eest kuidas ta mind tundma pani.
Tema ees ei olnud mul kordagi piinlik olla mina ise, kummaline nagu ma olen. Ta talus ära kõik need korrad, kui ma olin halvas tujus või lülitasin lihtsalt ennast välja. Ta ei tahtnud mind muuta ja leppis sellega, kes ma olen. Nagu tegin minagi andes talle ruumi nii palju kui vaja ja lubades tal teha peaaegu, et kõike, mida hing ihaldas.
Ja praegu ma lihtsalt mõtlengi, et millal ma leian endale uuesti sellise poisi, kes ükskõik, kus olles pani särama terve ruumi.  Kes suudab mind pakatada nii suure energiaga. Kes ei saa läbi mitte ainult minuga, vaid kõikide mu sõpradega ja seda juba esimesest kohtumisest. Niimoodi mõeldes, on sellist poissi raske leida.
Ma tahaks nii väga öelda, et otsus lahku minna tuli meie mõlema poolt ja et ka minu tunded vaibusid, aga see oleks vale. Ma lootsin ikkagi, et meil tuleb veel midagi välja, et tal tulevad need tunded veel tagasi, kuid lõpuks ma taipasin, et teda lihtsalt kinni hoides, ei saavuta ma midagi, see paus oleks lihtsalt veninud ja veninud ja lõppude lõpuks oleks ta mind ikka maha jätnud.
Lõpetuseks ütleksin ma kõikidele lugejatele, et kui te leiate endale sellise poisi, kes teid palju õnnelikumaks muudab, siis hoidke kinni temast. Ja kui teil kunagi peaks tekkima mingi pingeline aeg, siis katsuge sellest üle saada. Meie kahjuks ei saanud...